Jaanus Kangur: Kas lepitus saab olla karistus?
Eesti karistusõigusele tehakse iluravi. Et seda saaks reformiks nimetada, peaks palju sügavamale kaevuma ja mitte muutma üksikuid paragrahve, vaid ümber mõtestama karistuse eesmärgi ja olemuse. Õigusteoreetikute ja -praktikute küüniline lähenemine karistuse eesmärgile tekitab pisut õõva. Mõne aja eest ütles professor Jaan Sootak saates „Vabariigi kodanikud”, et karistusõiguse eesmärk ei ole ühiskonda õiglasemaks ega paremaks muuta. Mis on siis üldse kuriteole reageerimise mõte? Pärast Viljandis olnud politseile vastuhakkamise skandaali avalikuks tulemist peeti karistamise teemal hulk arutelusid ja saates „Terevisioon” ütles üks riigikohtu kohtunik välja alasti tõe, et karistamise eesmärk on kättemaks. Professor Eduard Raska on kunagi kirjutanud, et Eesti karistusõigus põhineb totaalse riigi teoorial. Kas samale tõsiasjale ei viita ka karistamise kui kättemaksu ideoloogia? Kas pole see totaalse riigi idee, mis teeb meie arusaama karistustest liberaalsete Põhjamaade omast erinev? Leebed karistused riivavad meie õiglustunnet, ütles professor Mihhail Lotman kohtunike foorumil. Kasutan aga professor Sootaki mõttekäiku raamatust „Kuri karjas”, kus ta Saksa õigusteadlastele viidates väidab, et mida arenenum on ühiskond, seda leebemad on karistused, sest arenenum ühiskond suudab rohkem andeks anda. Seega pole karistuste rangusel võrdelist ega pöördvõrdelist seost õiglustundega ega kuritegude arvuga, vaid ühiskonna arenguga.
