Analüütik Alatalu Ida-Ukraina sündmustest: maailma õppetund Venemaale ja... Venemaa reageeriski!
Nüüd tehakse sama Ida-Ukrainas. Nii siin kui seal, eile ja täna on löögijõuks reeglina malakatega varustatud sportlikult treenitud mehed, keda ruttavad toetama sõbratarid. Tipphetk oli muidugi see, kui Sevastoopoli merebaasi kaudu maale toodud tundmatus vormis rohelised relvis mehed ujutasid kogu Krimmi poolsaare üle ja ei poetanud sõnagi suust. Nüüd on Ida-Ukrainas piisavalt Ukraina jõustruktuuride esindajaid, kelledel küljes sama viga – ei taha rääkida.
Aga ega`s revolutsioonides teisiti ei saagi – võimult kukutatud õpivad võitjailt ja vastupidi. Kuniks peetakse käigult sündinud reeglitest kinni ja neist peamine on – rohkem ei tulista! Aitab ohvritest Kiievis!
Kui nüüd vaid kaotaja pool ette võtta, siis on Ida-Ukrainas toimuv stiihilisusest kaugel. Tasub meenutada, et pärast esimest rahvusvahelist vahendussekkumist toimuvasse – kantsler Merkeli kohtumine kahe opositsioonijuhiga Berliinis 17. jaanuaril – hakkasid sündmused arenema paralleelselt Kiievis ja Harkivis. Viimasest sai bolševike kants veel detsembris 1917 ja punased olid ka 1918. aasta esimeses kvartalis sündinu Odessa, Donetski-Krivoi Rogi ja Krimmi (Tauria) vabariigid, millele kõigile tegid lõpu edasi liikunud Saksa väed – esimene maailmasõda ju käis! Fakt on seegi, et kogu Ukraina taas punaseks tegemine 1919-1920 algas samuti Harkivist. Ajalooliselt läks nii, et praegu on Harkivis ülekaalus ukrainlased, ent kahes naaberpiirkonnas – Donetskis ja Luganskis on venelaste selge ülekaal vastavalt 75 ja 68%iga elanikkonnast.
Just need kolm piirkonda tunnevad endi tugevat rahvuslikku ja majanduslikku seotust Venemaaga nii kaevanduste, metallurgia kui ka (teineteisest sõltuva) sõjatööstuse tõttu. Paradoksaalsel kombel seob seda kõike ka sealne tõeline Lenini monumentide kultus, mida tuleb mainida, sest esimesed avalikud vastuhakud Kiievi uuele võimule algasid just Lenini kujude mahavõtmise katsete tõrjumisega.
Täpsemini öeldes oli kaks katset, ent järgnes kiire regionaalne mobiliseerimine kujude ümber, mille järgmiseks sammuks sai väljakute serval asuvate administratiivhoonete ründamine.
Veebruari algul teatati Ukraina rinde (Ukrainski front = UF) sünnist, mis täna kannab juba nime Vene sektor (Russki sektor), mille puhul on selge vastandumine Kiievi sündmustes olulist rolli mänginud Lääne-Ukraina päritoluga Parem sektorile (Pravõi sektor). UFi algatusel kogunesid 22. veebruaril Harkivisse Ida-Ukraina, Krimmi ja Sevastoopoli kõigi tasandite saadikud ja kuna Kiievis oli just parlamentaarsel teel vahetunud võim (21.-22.02) ja oli tegu Nõukogude Armee aastapäeva eelõhtuga, siis oli ka põhjust meenutada, kuidas Suure Isamaasõja ajal 1. ja 2. Ukrainski front alustasid just Harkivist pealetungi Saksa vägedele.
Puänt on selles, et 22.02 olid Harkivis kohal Venemaa kubernerid ja parlamendisaadikud, sealhulgas kaks päeva varem Tallinnas riigikogulasi piirilepingut ratifitseerima õhutanud Mihhail Margelov. Idast algav Ukraina „uus vabastamine fašistidest/bandeeralastest“ siiski ei käivitunud, sest mees, kes pidanuks protsessi juhtima – Kiievist pagenud president Janukovõts ja teda saatnud tõenäoline uus peaminister Kljujev (äsjane julgeolekunõukogu sekretär) ei ilmunud saadikute ette. Ilmselt siis läkski käiku plaan B, sest Harkivis kohalolnud Sevastoopoli esindajate ja „juhtumisi kohalesaabunud“ teise Riigiduuma liikmete grupi silme all pani rahvamass ametisse uued Sevastoopoli võimud. 27.02 algas sealt kogu Krimmi ülevõtmine, mis vormistati relvis meeste juuresolekul hääletanud kohaliku parlamendi kaasabil.
Peatselt järgnes liitumispalve saatmine Moskvale ja liitumise väljakuulutamine, mida lubati massil ka 16.03 rahvahääletusel heaks kiita.
Ida-Ukraina rolliks Krimmi „ühendamise“ päevil oli seda igati toetada massiaktsioonidega, millede juurde kuulus Ukraina lippude mahakiskumise ja Vene omadega asendamine koos sooviga liituda Venemaaga. Masside mobiliseeritus oli muljetavaldav, ent Moskva ise pidas siiski targemaks ära oodata USA ja muu maailma reageeringud ning kuna toetus puudus (Putin bluffis, kui ta rääkis Hiina ja India toetusest, ent – parlamendisaadikud plaksutasid sellele?!), siis kajastus see kiirelt Ida-Ukraina jätkuvate väljaastumiste nõudmistes. Venemaaga liitumine asendus peatselt vaid Ukraina föderaliseerimise nõudega. Mõistagi käib jutt ka vene keele riigikeeleks muutmisest, „strateegilise partnerluse“ kehtestamisest Donbassi ja Venemaa vahel jmt..Kuna riigi vabastamine jäi ära, siis tuligi front asemel kasutusele Russki sektor ja ka Russkaja vesna (kevad) Ukrainas!
Eelmise nädala lõpul muutus Ida-Ukraina meeleavalduste taktika järsult, sest taas rünnati ja vallutati valitsushooneid. Kiievist kohale toodud jõud vabastasid peatselt Harkivi võimukeskuse, kuid Donetskis ja Luganskis on need siiani separatistide käes. Eriti keeruline on olukord Luganskis, kus separatistid hõivasid kohaliku julgeolekuameti ja said enda valdusesse ka sealse relvaarsenali.
Ootamatu teravnemise põhjus oli aimatav – veel 5. aprilli lõpetas Venemaaga suhted NATO parlamentaarne assamblee, 7-10.aprillini aga toimus Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee, kus Venemaa vastu juba finantsmajanduslikke meetmeid rakendanud Lääs oli otsustanud anda Moskvale ka poliitilise õppetunni.
Kukkus välja päris korralik, seda enam, et tegu oli vaid Euroopa (USA ENPAsse ei kuulu!) ettevõtmisega. Võib öelda, et kordus detsember 1939, kui Rahvaste Liit arvas Soomele kallale läinud NSV Liidu oma ridadest välja. Aeg on muidugi teine, Venemaa teine, Putin pole Stalin jne., sestap on Venemaa tegevus ENPAs peatatud vaid aasta lõpuni, kuid vastuvõetud resolutsioon annab võimaluse ka seda seisu pikendada või veelgi tõsisemat otsust teha
Kuna ENPAs hääletati (komisjone arvestades) neli päeva järjest Venemaa vastu, siis oli huvitav jälgida Moskva telekanalite tööd. Kui veel teisipäeval kulutasid PBK päevauudised 45 minutit Ukrainale, selle väidetavale poliitilisele, majanduslikule jne. allakäigule, siis neljapäeval vaid 15 minutit ja seda saate keskel!
Teisisõnu – muu maailma hoiak ja selle tagajärjed hakkasid Moskvas kohale jõudma. Pealegi tuli kodustki üpris kindel signaal sellest, et Krimmi vallutamisest joobumine pole sugugi totaalne – pühapäeval Venemaa suuruselt kolmandas linnas Novosibirskis oli tegu, et saada rahvast linnapead valima. Kuigi hommikust saati anti teada, et juhib kommunist ehk siis võimupartei saab lüüa, ilmus õhtuks valimisurnide juurde vaid 31% valijaist ja Krimmi hõivamist vedanud võimupartei oligi kaotaja! Aga see on praeguses situatsioonis ikkagi kõva sõnum Kremlile.
Meelsuse muutumisest on viimastel päevadel saanud näha ka Ida-Ukraina separatistide esinemistes – kui algul öeldi „ei“ presidendivalimistele 25. mail ja nõuti referendumit 11. mail, siis kolmapäeval teatas Luganski mässuliste juht, (kes kaks päeva varem oli kuulutanud, et nende „viimane lootus on Putin“), et pole nüüd enam presidendivalimiste vastu. Aga mis tal üle jääb, kui on näha, et olukord on muutunud kõigi jaoks.
Neljapäeval kõlas teleekraanilt Putini korraldus olla valmis hakata ise tegema Venemaa sõjatööstusele seda, mis siiani laekus Ida-Ukrainast. Antud avaldust ju saab mõista ka nii, et Ida-Ukrainas asuvad tehased lihtsalt suletakse. Ilmselt on olukord säärane, kus suurte otsuste tegijad ei suuda ise ka alati hoomata, millist mõju omavad nende avaldused massile, keda on harjutud kasutama tööriistana.
Ent ühel hetkel taipab mass, et kaotajaks jääb vaid tema – hetk, mis on ilmselt saabunud, sest taganemine käib: Luganskis lasti vabaks pantvangid, Donetskis lubati ametnikel siseneda oma kabinettidesse jätkuvalt hõivatud hoonetes jne. Mõistagi märgati seda Kiievis, kus ultimatiivne nõue relvade mahapanekust asendus soovitusega seda teha ning läbirääkimistele saabus kohale peaminister Andrei Jatsenjuk isiklikult, teatades eelnevalt, et ollakse valmis arutama ka muudatusi põhiseaduses.
Kuna 22. veebruaril algas suur vastumäng ja nii Kremli nägu kui ka separatistide näod tuleb kuidagi säilitada, siis jätkub nõudmiste esitamine kohe kindlasti presidendivalimisteni välja. Seda ka sel põhjusel, et Maidan andis (eraldi ka presidendikandidaadile Julija Tõmõshenkole) lubaduse olla seal selle ajani.
Läheb laiali Maidan, tuleb seda teha ka Ida-Ukraina separatistidel, kes on hästi teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest ja selle üksmeelsest taunimisest Euroopas.
