Jaak Jõerüüt: romaani tegelased hakkavad ikka oma elu elama

1980-ndatel ilmunud menukas romaan sai tänavu järje, kus tuttavad tegelased jõuavad laulva revolutsiooni õhustikku.

Esiteks, ehk räägiksite põhjustest, miks hakkasite „Raisakullidele” järge kirjutama just 2013. aastal, aga mitte varem? Või miks üldse?

Esimene ja teine osa ilmusid sovetiaja kirjastustempo tõttu kolmeaastase vahega, 1982 ja 1985. Pikapeale sain teada, et paljude jaoks läks teine osa lausa kaduma. Kordustrüki idee sündis aga mitme mõjutaja tõttu – ennekõike Rein Veidemann ja üks meie kirjanduse läti keelde tõlkija Guntars Godiņš.

Kui romaani kaks osa ilmusid 2013. aastal ühtede kaante vahel, siis olidki raamatu tegelased varjusurmast üles äratatud ja hakkasid mulle peale käima. Nii ei jäänud muud üle, kui järg kirjutada. Sain aru, et romaan on pooleli ja vaja lõpetada. Mika Waltari on kirjeldanud, kuidas viirastuslikud egiptlased istusid õhtuti ta lauaserval, kõigutasid jalga ja küsisid, mida ta passib, miks ta juba ei hakka kirjutama romaani „Sinuhe”. Midagi sarnast juhtus eelmisel aastal ka minuga.