RAAMATUKATKEND: Alexander McCall Smith „Kaelkirjaku pisarad“.
Alexander McCall Smith(1948) on pärit Lõuna-Rodeesiast, tänapäeva Zimbabwe aladelt. Kuigi ta sai hariduse Šotimaal ning on seal ka elanud suurema osa oma elust, on Aafrika talle endiselt hinge jäänud. Aafrikas Botswanas tegutseb ka tema suurepärane proua Ramotswe, kellel tuleb lahendada nii mõnigi salapärane juhtum. Proua Ramotswest jutustavate raamatute põhjal on valminud ka telesari ning nende ootamatult helge toon sobib erakordselt hästi just halli argipäeva turgutamiseks. /// Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 26.04 - 02.05. Vaata müügikohti raamat.epl.ee.
Härra J. L. B. Matekoni, Tlokwengi Tee Kiire Autoparandustöökoja omaniku meelest oli raske uskuda, et proua Ramotswe, Esimese Daamide Detektiiviagentuuri tubli asutaja, oli nõustunud temaga abielluma. Tegemist oli teise ettepanekuga; esimene ettepanek, mis oli nõudnud härra J. L. B. Matekonilt tohutut julgust, oli kutsunud esile keeldumise – leebe ja kahetseva –, kuid sellegipoolest keeldumise. Pärast seda oli härra J. L. B. Matekoni eeldanud, et proua Ramotswe ei abiellu enam kunagi, et tema lühike ja õnnetusttoov abielu Note Mokotiga, trompetimängija ja džässiarmastajaga, oli veennud naist selles, et abielu polnud midagi muud kui kurvastuse ja kannatuse retsept. Lõpuks oli proua Ramotswe ju iseseisva mõtlemisega naine, tal oli äri juhtida ja mugav maja Sebra teel.
Mispärast peaks niisugune naine, mõtles härra J. L. B. Matekoni, võtma endale kaela mehe, kui selle mehega toimetulek võib osutada raskeks pärast seda, kui abielutõotused on vahetatud ja ta on ennast naise majas sisse seadnud? Ei, kui tema oleks proua Ramotswe asemel, võiks ta küll abieluettepaneku tagasi lükata, isegi kui see tuleks nii silmapaistvalt mõistlikult ja lugupeetud mehelt nagu ta ise.
Aga ometi, istudes tol noumenaalsel õhtul koos proua Ramotswega tema verandal pärast seda, kui ta oli terve pärastlõuna naise väikest valget mikrobussi parandanud, oli naine öelnud jaa. Ja ta oli andnud selle vastuse niisugusel lihtsal, ühetähenduslikult lahkel moel, et seeläbi sai kinnitust härra J. L. B. Matekoni usk, et proua Ramotswe oli üks paremaid naisi Botswanas. Sel õhtul, kui härra J. L. B. Matekoni oli pöördunud tagasi oma koju vana Kaitsejõudude klubi lähedal, oli ta mõtisklenud, kui tohutult tal ikka oli vedanud. Siin ta nüüd oli, tublisti üle neljakümnene mees, kes polnud siiamaani suutnud sobivat naist leida, ja nüüd oli teda õnnistanud oma nõusolekuga see üks naine, keda ta imetles rohkem kui kedagi teist. Selline vedamine oli peaaegu kujutlematu ning ta mõtles, kas ei ärka ta äkki üles sellest sulnist unenäost, kuhu ta näis olevat sattunud.
Ometi oli see tõsi. Järgmisel hommikul, kui ta pani mängima raadio voodi kõrval, et kuulda tuttavat karjakellade helinat, millega Botswana Raadio oma hommikust ülekannet alustas, mõistis ta, et see vestlus oli tõepoolest toimunud ning et kui proua Ramotswe just öö jooksul ümber polnud mõelnud, oli tema nüüd kihlatud mees.
Ta vaatas kella. See näitas kuus ning tema magamistoa akna taga akaatsiaokstel oli näha koiduvalgust. Peagi on õhus tunda hommikuste tulede suitsu, seda toredat puusuitsu, mis teravdas isu, ning ta kuuleb inimeste samme teedel, mis kulgesid risti-rästi läbi tema maja lähedal asuva võsa, kooliteel olevate laste hõikeid, uniselt linna tööle minevate meeste samme, üksteisele midagi hõikavate naiste hääli, ärkavat ja päeva alustavat Aafrikat. Inimesed tõusid vara, kuid oli parem oodata tunni ringis, enne kui proua Ramotswele helistada, et tollel oleks aega tõusta ja valmistada oma hommikune tassike rooibose teed. Härra J. L. B. Matekoni teadis, et pärast seda meeldis naisele istuda umbes pool tundi väljas ja vaadata linde maja ees muruplatsil. Seal olid mustade ja valgete triipudega vaenukäod, kes nokkisid putukaid nagu väikesed üleskeeratavad mänguasjad, ja uhkelt patseerivad kaelustuvid, ametis pideva kurameerimisega. Proua Ramotswele meeldisid linnu,d ja kui ta oleks asjast huvitatud, võiks tema, härra J. L. B. Matekoni talle linnumaja ehitada. Nad võiksid kasvatada tuvisid või isegi mingeid suuremaid linde nagu mõned inimesed, näiteks hiireviusid, kuigi polnud selge, mida teeksid nad hiireviudega siis, kui nad on linnud kord juba suureks kasvatanud. Viud sõid muidugi madusid ja see oleks kasulik, aga madude aiast eemal hoidmisel oli koer just niisama tõhus.
Kui härra J. L. B. Matekoni oli alles väike poiss Molepololes, siis oli tal üks koer, kes oli ennast legendaarse maopüüdjana kuulsaks teinud. See oli lahja pruun loom, tal oli paar valget laiku ja murtud saba. Ta oli leidnud koera mahajäetuna ja poolnäljas külaservalt ning viinud ta endaga kaasa vanaema majja. Vanaema ei tahtnud eriti raisata toitu looma peale, kellest polnud mingit nähtavat kasu, kuid ta oli vanaema pehmeks rääkinud ja koer oli jäänud. Mõne nädala jooksul oli ta tõestanud oma kasulikkust, tappes kolm madu hoovis ja ühe naabri melonipõllul. Sellest ajast saadik oli koera reputatsioon kindlustatud, ning kui keegi oli madudega hädas, palus ta härra J. L. B. Matekonil koer seda probleemi lahendama tuua.
See koer oli üleloomulikult kiire. Tundus, et kui maod teda tulemas nägid, mõistsid nad, et nad viibivad surmaohus. Koer, karvad turris ja silmad erutusest hiilgamas, liikus mao poole kummalise kõnnakuga, nagu seisaks ta oma küüneotstel. Kui ta oli saagist mõne jala kaugusel, laskis ta kuuldavale madala urina, mida madu tajus maapinna võnkumisena. Sattunud hetkeks segadusse, hakkas madu tavaliselt ära roomama, ning just sel hetkel sööstis koer edasi ja hammustas teda täpselt kuklast. See murdis mao selgroo ning võitlus oli läbi.
Härra J. L. B. Matekoni teadis, et niisugused koerad ei elanud kunagi vanaks. Kui nad elasid seitsme- või kaheksa-aastaseks, hakkasid nad aeglasemalt reageerima ning jõudude vahekord nihkus mao kasuks. Härra J. L. B. Matekoni koer langes lõpuks kaeluskobra ohvriks ja suri mõni minut pärast hammustust. Teda ei suutnud asendada ükski teine koer, kuid nüüd ... Noh, see oli lihtsalt veel üks avanev võimalus. Nad võivad osta koera ja panna sellele koos nime. Tegelikult paneks härra J. L. B. Matekoni ette, et proua Ramotswe valiks nii koera kui ka nime, sest ta ei tahtnud sugugi tekitada naises tunnet, nagu püüaks tema kõik otsused teha. Tegelikult teeks ta meelsasti nii vähe otsuseid kui võimalik. Proua Ramotswe oli väga asjatundlik naisterahvas ning härra J. L. B. Matekoni usaldas täielikult naise võimet nende kooselu juhtida, kuni naine teda oma detektiiviasjandusse segada ei püüdnud. See asi lihtsalt ei olnud tema mõttes. Naine oli detektiiv, tema oli mehaanik. Nii pididki asjad jääma.
Härra J. L. B. Matekoni helistas natuke aega enne seitset. Tundus, et proua Ramotswel oli hea meel tema häält kuulda ja ta küsis viisakalt setsvaana keeles, kas härra J. L. B. Matekoni oli hästi maganud.
„Ma magasin väga hästi,” vastas härra J. L. B. Matekoni. „Ma nägin terve öö unes seda tarka ja ilusat naist, kes on nõustunud minu naiseks saama.”
Ta peatus. Kui proua Ramotswe kavatses teatada, et ta on ümber mõelnud, siis just nüüd võis seda teadet oodata.
Proua Ramotswe naeris. „Minule ei jää mu unenäod kunagi meelde,” ütles ta. „Aga kui jääksid, siis oleksin ma kindel, et ma mäletaksin unenägu esmaklassilisest mehaanikust, kellest saab ühel päeval mu mees.”
Härra J. L. B. Matekoni naeratas kergendustundega. Naine ei olnud meelt muutnud ja nad olid ikka veel kihlatud.
„Täna peame me minema Presidendi hotelli lõunat sööma,” ütles ta. „Me peame seda tähtsat otsust tähistama.”
Proua Ramotswe oli temaga nõus. Ta on valmis kella kaheteistkümneks, ja kui see härra J. L. B. Matekonile sobib, siis võib-olla lubaks mees tal pärast külastada oma maja, et näha, milline see on. Neil on nüüd kaks maja ja nad peavad valima neist ühe. Sebra tänava majal oli palju häid omadusi, kuid see oli üsna kesklinna lähedal ning kaugemal elupaigal olid oma eelised. Härra J. L. B. Matekoni majal vana lennuvälja lähedal oli suurem õu ja ümbrus oli kahtlemata vaiksem, kuid maja polnud ka kuigi kaugel vanglast ning kas ei asunud seal kandis ka rohtukasvanud surnuaed? See oli tähtis tegur – kui proua Ramotswe oleks mingil põhjusel öösel üksi kodus, siis ei sobiks surnuaia liigne lähedus kohe kuidagi. Ega proua Ramotswe ei olnud muidugi ebausklik, tema usk oli konventsionaalne ning seal ei leidunud kohta vaimudele, kes rahu ei saa, ja teistele seesugustele, aga siiski, aga siiski ...
Proua Ramotswe meelest oli olemas jumal, Modimo, kes elas taevas, enam-vähem otse Aafrika kohal. Jumal oli väga mõistev, eriti temasuguste inimeste suhtes, aga jumala reeglite rikkumine, mida paljud inimesed täieliku hoolimatusega tegid, tähendas endale karistuse kaelatõmbamist. Kui sellised head inimesed nagu proua Ramotswe isa Obed Ramotswe surid, siis võttis jumal nad kahtlemata lahkelt vastu. Teiste saatus polnud selge, aga nad saadeti mingisse kohutavasse paika – võib-olla paika, mis oli natuke Nigeeria moodi, mõtles ta –, aga kui nad tunnistasid oma pahategusid, anti neile andeks.
Proua Ramotswe mõtles, et jumal oli tema vastu lahke olnud. Jumal oli andnud talle õnneliku lapsepõlve, kuigi ema oli talt ära võetud, kui ta alles laps oli. Tema eest olid hoolitsenud isa ja tema lahke nõbu ning nad olid talle õpetanud, mida tähendab armastust anda – armastust, mida tema oli andnud omakorda nende väheste väärtuslike päevade jooksul oma tillukesele lapsele. Kui lapse võitlus elu eest oli lõppenud, oli proua Ramotswe korraks imestanud, miks jumal oli temaga niimoodi käitunud, aga aja jooksul oli ta aru saanud. Nüüd oli jumala lahkus tema vastu end uuesti ilmutanud, seekord härra J. L. B. Matekoni, tubli ja hea mehe ilmumisega. Jumal oli talle mehe saatnud.
Pärast kihluse tähistamiseks mõeldud lõunasööki Presidendi hotellis – lõunasööki, mille käigus härra J. L. B. Matekoni sõi kaks suurt lihalõiku ja proua Ramotswe, kes armastas magusat, limpsis hoopis rohkem jäätist, kui ta oli alguses kavatsenud – sõitsid nad härra J. L. B. Matekoni pikapiga tema maja vaatama.
„See ei ole väga korras maja,” ütles härra J. L. B. Matekoni murelikult. „Ma püüan seda korras hoida, aga mehele on see raske. Mul käib üks teenija, aga minu meelest teeb ta asja hullemaks. Ta on väga lohakas.”
„Me võime palgata edasi seda naist, kes minu juures tööd teeb,” vastas proua Ramotswe. „Tema teeb kõike väga tublilt. Triigib. Koristab. Poleerib. Ta on kõigiks nendeks töödeks üks paremaid inimesi Botswanas. Sinu palgalisele võime mingit muud tööd otsida.”
„Ja selles majas on mõned toad, milles on mootoriosasid,” lisas härra J. L. B. Matekoni rutakalt. „Mõnikord pole mul töökojas ruumi ja ma olen pidanud need osad koju hoiule tooma – huvitavad mootorid, mida mul kunagi vaja võib minna.”
Lugu jätkub Alexander McCall Smithi raamatus "Kaelkirjaku pisarad".
Vaata ka: raamat.epl.ee/raamat/33
