René Värk: Krimmi liitmine Venemaaga õiguslikust vaatenurgast
Juba 23. veebruaril, päev pärast Viktor Janukovõtši lahkumist, skandeerisid venelased Sevastopolis ja Kertšis, et Krimm on Venemaa, ja püüdsid asendada Ukraina lippe Venemaa omadega. Neli päeva hiljem otsustas Krimmi Ülemnõukogu (autonoomse vabariigi parlament) korraldada referendumi otsustamaks Krimmi staatuse üle. Referendum planeeriti 25. maile, kuid toimumise kuupäev toodi hiljem 30. märtsile ja lõpuks 16. märtsile.
Hoolimata rahvusvahelisest ja Ukraina kriitikast referendum toimus ja väidetavalt umbes 96% hääletanutest toetas ühinemist Venemaaga. Järgmisel päeval kuulutas Krimmi Ülemnõukogu välja iseseisvuse ja taotles Krimmi vastuvõtmist Venemaa koosseisu. Juba 18. märtsil lendasid Krimmi ja Sevastopoli esindajad Moskvasse ning allkirjastasid Krimmi Vabariigi Venemaa koosseisu vastuvõtmise lepingu. Üleöö koostas Venemaa Konstitutsioonikohus 14-leheküljelise otsuse, milles kinnitati, et see leping on kooskõlas Venemaa konstitutsiooniga. Seejärel, 21. märtsil, ratifitseeris Venemaa föderatsiooninõukogu selle lepingu ja president Putin kirjutas alla ratifitseerimiskirjadele, mis viis sisuliselt lõpule Krimmi liitmise Venemaaga.
Rahvusvaheline kogukond on ülekaalukalt keeldunud tunnustamast Krimmi lahkulöömist ja liitmist Venemaaga ning on pidanud seda rahvusvahelise ja Ukraina õiguse rikkumiseks. Venemaa on seevastu väitnud, et kõik toimus vastavalt rahvusvahelisele õigusele. Pärast lepingu sõlmimist Krimmi liidritega 18. märtsil pidas president Putin Riigiduuma, föderatsiooninõukogu, regionaalsetele valitsuste ja kodanikuühiskonna esindajatele Kremlis kõne, milles õigustas Krimmi liitmist Venemaaga. Siinkohal jätame kõrvale emotsionaalsed argumendid ühisest ajaloost, rahvuslikust uhkusest ja sõjalisest hiilgusest ning keskendume õiguslikele argumentidele. Venemaa õiguslikud põhjendused on rajatud rahvusvahelise õiguse pealiskaudsele ja olukorda ära kasutavale tõlgendusele ning lähevad vastuollu tema varasemate seisukohtadega. Ootuspäraselt toetub Venemaa enesemääramisõigusele ja viitab Kosovole kui pretsedendile.
Enesemääramine
Rahvad, kes taotlevad iseseisvust, pöörduvad enesemääramisõiguse poole, mis sai laiemalt tuntuks tänu Ameerika presidendile Woodrow Wilsonile (1918) ja mis kirjutati sisse ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartasse (1945). Seda õigust on pikalt kuulutatud rahvusvahelise õiguse ühe alustalana, kuid seejuures on raske rääkida ühisest arusaamast, mis puudutab selle tähendust, ulatust ja suhet teiste rahvusvahelise õiguse normidega, nt territoriaalse terviklikkusega.
Enesemääramisõiguse mõistmisel on heaks lähtekohaks ÜRO Peaassamblee vastu võetud sõbralike suhete deklaratsioon (1970), mis ei ole küll õiguslikult siduv, kuid on sellest hoolimata autoriteetne dokument. Enesemääramine tähendab kõigi rahvaste õigust vabalt, ilma välise sekkumiseta otsustada oma poliitilise staatuse ning majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu suuna üle.
René Värk on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste riigi- ja rahvusvahelise õiguse dotsent.
Aprillikuu Diplomaatia avaartikli autoriks on Eesti uus kaitseminister Sven Mikser, kes lahkab Venemaa Ukraina-vastase agressiooni mõju Euroopa julgeolekule. See mis näib uus, on mõnikord unustatud vana, tõdeb Mikser osutades, et Moskva imperiaalne ambitsioon ja soov lähinaabrite üle kontrolli omada ei ole iseenesest midagi uut. Uus murettekitav trend on Miskeri sõnutsi aga asjaolu, et üha sagedamini räägivad Vene poliitikud ja Kremli-meelsed analüütikud päris varjamatult sellest, et Moskva ei pruugi tulevikus naaberriikide vastaseid agressiooniakte kavandades hakata üldse mingeid ettekäändeid otsima või neid provokaatorite abiga ise looma.
Diplomaatiale antud intervjuus mõtestab Venemaa käitumist ja Lääne reaktsioone julgeolekupoliitika ekspert Kurt Volker. Tema sõnutsi peab Lääs reageerima Venemaa agressiivsele käitumisele senisest jõulisemalt, sest järeleandlikkus võib ahvatleda Moskvat proovile panema ka NATO liikmesriikide julgeolekut.
Õigusteadlane René Värk analüüsib oma artiklis Venemaa käitumist Ukrainas rahvusvahelise õiguse vaatenurgast. Krimmi liitmine Venemaaga kõigutas kehtivat poliitilist, julgeoleku- ja õiguslikku korda, leiab Värk. „Venemaa kasutab poliitilisi ja õiguslikke põhjendusi, mis ei kannata kriitikat või mida on lihtsalt väga keeruline mõista.“
Diplomaatia avaldab ka politoloog Lilija Ševtsova pikema essee Venemaa juhtkonna strateegilistest eesmärkidest. „Võib järeldada, et Putin on igati valmis kogu riigi sulgema ja maksma süveneva isolatsiooni hinda võimulpüsimise nimel,“ kirjutab Ševtsova. „Igatahes on Putin praegu kiirlaskuja režiimis. Ta kihutab mööda rada aina allapoole, keegi ei suuda teda peatada ja ka ta ise ei suuda enam kurssi muuta.“
Raamatuarvustuste rubriigis tutvustab Kaarel Tarand Marléne Laruelle`i teost „Russias’s Arctic Strategies and the Future of the Far North.“
