Priit Sibul kooseluseadusest: abielulaadne toode - tänan, ei!
Märtsis 2014, kui uus koalitsioon koos oli, hakkas liikuma ka kooseluseadus. 19.märtsil otsis riigikogus eelnõule algatajaid Imre Sooäär. Kaks päeva hiljem ehk 21. märtsil ilmus Delfis Vahur Kooritsa kirjutatud lugu ”Riigikogus valmistatakse ette kooseluseadust, mis võimaldaks registreerida ka samasooliste kooselu", kus Sooäär kommenteerib, et tegemist on kõigi erakondade ülese saadikute algatusega, mitte koalitsioonilepigust tuleneva ega ühegi erakonna soologa.
Delfi loos on kirjas, et eelnõu lõplik tekst veel valmis pole, kuna riigikogu liikmete algatatud protsess alles käib ja lõplikku konsensust teksti osas pole veel saavutatud. Järgmisel nädalal (s.o märtsi lõpus) pidi töögrupp uuesti kohtuma, et eelnõu punktid läbi arutada. Sooäär avaldab veel lootust, et eelnõu saab valmis lähinädalatel.
Mulle jääb arusaamatuks, miks oli tarvis valetada, sest juba paar päeva enne kommentaari
andmist otsis Sooäär eelnõule algatajaid. 27. märtsil Eesti Ekspressis ilmunud Dannar
Leitmaa loos “Kooseluseadus – seaduseelnõu, millest keegi rääkida ei taha”, et ta on kuidagi kogemata sattunud seaduseelnõu eestkõnelejaks ja tegelikult juhib komisjoni tema kolleeg
Rait Maruste. Maruste omakorda ütleb, et ta toetab vaba ühiskonda ja inimeste õigust selles ühiskonnas enda kooselu registreerida, aga mis täpsemalt seal seaduseelnõus peitub, ei soovinud ka tema öelda: “Selle projekti on kokku kirjutanud siiski justiitsministeerium ja nemad teavad täpsemalt.”
Ministeeriumi pressiesindaja omakorda väidab seepeale, et eelnõu algatajaks on siiski riigikogu komisjon ja ministeerium küll seda kõike kommenteerida ei saa. Ka minule ei ole kahjuks sellise Riigikogu töögrupi olemasolu teada. Samuti ei ole kusagilt võimalik tuvastada sellise töögrupi moodustamist, koosolekuid, seal toimunud arutelusid ja tulemusi. Ning selles segaduses kaldun arvama, et õigus on kolleeg Marustel, kes ütleb, et eelnõu on kirjutatud ministeeriumis.
Arusaamatuks jääb, miks on vaja nõnda palju hämada, kui väidetakse, et eelnõu on väga vajalik. Miks ei taha siis keegi ausalt öelda, et eelnõu on vaja vaid samasooliste suhete reguleerimiseks?
Suurel neljapäeval andis Rait Maruste kolme fraktsiooni (Ref, SDE ja Kesk) 40 esindaja
nimel üle kooseluseaduse eelnõu ning riigikogu õiguskomisjon hakkab menetlema seadust, millega plaanitakse kirjutada ringi senine perekonna mõiste. Ainsana on IRL avalikult teatanud, et ei toeta kooseluseaduse eelnõud. Eelnõu esitamise ajastus oli hämmastav, kristlased pidasid suuri pühasid ning maailm tegeleb Ukraina teemadega. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja just nüüd tegeleda
küsimustega, mis polariseerivad ühiskonda. Küll aga on mul ettekujutus, kellele on selline ebastabiilsus ja segaduse tekitamine kasulik.
Samasoolised paarid ei moodusta perekonda
Minu jaoks võivad kaks täiskasvanud inimest elada, kuidas ja kellega tahavad, ning teha seda, mida tahavad. Samavõrd olen veendunud, et seadusandja ei pea ühiskonnas kõike reguleerima. Reguleerida tuleb vaid seda, mis on oluline ja vajalik. Kuivõrd perekond on põhiseaduse §-i 27 kohaselt “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all”, siis on meil perekonna näol tegemist põhiseaduslikku kaitset omava institutsiooniga. Ilmselgelt peeti põhiseaduse loomisel perekonna all silmas just mehe ja naise vahelist liitu — nii on kinnitatud ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes. See on ka tervemõistuslik järeldus, sest üksnes mehe ja naise ühendusest saab võrsuda rahva järelkasv. Seega on riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonna institutsiooni ükskõik milliste ümberdefineerimise püüdluste eest.
Kuigi seoses kooseluseaduse eelnõuga on olnud palju juttu sellest, et see ei puuduta olemasolevat olukorda, peaks ju igaühele selge olema, et ümberdefineerimisega mõjutakse kogu meie kultuuritraditsiooni. Pealegi on Euroopa kohus möödunud aasta lõpus tehtud otsusega võrdsustanud tsiviilpartnerluse abieluga. Nii et jutt sellest, et kooseluseadus reguleerib vaid kooselu ja mitte abielu, on täielik jama. Kohtuotsus ütleb selgelt, et riigid, kus tsiviilpartnerlus on
seadustatud, tuleb partnerluse osapooli käsitleda samasuguselt abielus olevate inimestega.
Huvitav on see, et justiitsministeerium on ise aastate eest kirjutanud, et tegelikult saavad samasoolised oma suhteid õiguslikult reguleerida ka praeguses õigussüsteemis,
näiteks vastastikusi testamente tehes.
Abielulaadset toodet ei ole tarvis
Aktiivselt levib valeväide, et sellest eelnõust saavad abi 170 000 nn vabaabielus elavat
inimest. Vale on see seepärast, et niisama ei juhtu nende inimeste jaoks midagi. Nad peavad kooselu registreerima. Minu hinnangul on see, mida räägitakse, ja tegelikkus juba üsna eri nägu. Esiteks on juba praegu abielu sõlmimine tehtud väga lihtsaks, selleks on olemas hulk alternatiive:
notariaalne leping, perekonnaseisuametniku vormistatav abielu, kiriklik laulatus. Ning abielu sõlmimisel saab vara jagamiseks valida õige mitme alternatiivi vahel. Igatahes oli neid isiklikult minu jaoks liialt palju ning oma otsuse langetasin selle järgi, mis on neist kõige enam levinud. Ei ole tänini vaadanud, mis on selle sisu. Ei, ma ei ole hooletu või ükskõikne inimene. Lihtsalt abielu puhul oli minu jaoks olulisim tõotus – olla teineteise kõrval nii headel kui ka halbadel aegadel. Abielu ei ole midagi, millesse satutakse juhuslikult või kust end ühel hetkel üllastuslikult avastatakse. See peab olema teadvustatud otsus, mille aluseks on armastus ning eelduseks poolte vaba tahe.
See on kahe inimese pühendumine, tahe koos edasi liikuda, kus sinule ja minule lisaks tekib meie. Abielu on kindlus ja institutsioon ka selleks, kui kõik ei ole ideaalne. See on ühiskonna aktsepteeritud võimalus kaitsta nõrgemat osapoolt. Eelpool kirjeldatust nähtub selgelt, et kui kaks inimest enda jaoks asjad läbi mõtlevad, on neil juba praegu kehtivas õiguses altenratiive lepinguks enam kui küll. Seega ei ole erisoolistel paaridel tarvis mingit abielu sarnast toodet.
Kui on tahe, siis on võimalik leida abielulepinguks sobiv variant.
Samasooliste kooselu reguleerimine referendumile
Eelmisel aastal esitati kooseluseaduse vastu riigikogule rohkem kui 38 000 inimese allkirjaga petitsioon. Tänaseks on oma toetust väljendanud juba üle 40 000 inimese. See on läbi aegade kõige suurema häälte arvuga petitsioon, mis on mõne seaduse vastu esitatud. Riigikogus ei ole toimunud mingitki avalikku arutelu selle üle, mida neile inimestele vastata ja milliseid järeldusi nii suure hulga inimeste seisukohaväljendusest teha.
Kui meie ühiskonnas on reaalne soov perekonna tähendus õiguslikult ümber defineerida,
siis tuleb seda teha rahvahääletusel. Kuivõrd tegu on nii põhimõttelise otsusega, mille osas valitsevad ühiskonnas vastakad arvamused, siis ei ole vastuvõetav ühiskonda ühekülgsete ja paljude inimeste tõekspidamisi eiravate otsustega lõhestada. Kui tahame käituda tõeliste demokraatidena, siis peame panema kooseluseaduse referendumile.
