Marko Matvere homses LP-s: lihtsalt ajaviiteks ei reisi ma enam kuhugi

Kui Marko Matvere oli veel väikene mees, siis oli ilmselt temagi sees üks helin, millele ta aga kohe nime anda ei osanud. Ometi juhtus siis, et kuueaastasena kohtus Marko esmakordselt mustlastega. Et sel loodusrahval ta elus hiljem kandev meloodia on, ei osanud Marko muidugi aimata.

Kahtlust ei tekkinud ka siis, kui ta Pärnu turult mustlasmutilt uhke pusa ostis. Pusal ilutses suurte tähtedega “Boney M”. Teismelisena mõistis Marko, et popmuusika ei ole tema jaoks ning hakkas karmoškat õppima. Kuni ühel ilusal suvepäeval astus Marko koos paari sõbraga esimest korda pillimehena lavale – oli sündinud Väikeste Lõõtspillide Ühing. See omamoodi seltskond on mõjutanud Marko elu veerand sajandit. Just VLÜ pärast sai näitlejakoolitusega Matverest folkloorikoguja, kes tänaseks tunneb Eestis lauldavaid merelaule ja nende sünnilugusid sedavõrd, et võib neist tundide kaupa kõnelda.
Kuid milline on siis mustlaste roll?
Me kohtume Pirital, seal samas kai peal, kuhu Marko ja purjelaev Nordea täpselt kaks aastat tagasi pärast ümbermaailmareisi randusid. Seekord sõidab Marko kaile jalgrattaga, tellib jääkuubikutega ananassimahla ja valib vestluskoha meretuulte meelevalda, lõõskava päikese kätte.
Tervituseks eest võetud päikeseprillid sätib Marko nüüd uuesti ninale, sest teab: (päikesest) pimestatud pole hea olla. Intervjuusid ei anna ta ka ilma erilise põhjuseta: “Pikalt loriseda pole ju mõtet,” kostab mees sõbralikult, ent kindlalt. Nii siis teen Markole ettepaneku kõnelda elust ja juhtumistest läbi VLÜ repertuaari kogunenud laulu pealkirjade.

Milliste tunnetega te nüüd, kaks aastat pärast maailmareisilt naasmist siia kaile tulete? Kas lahkumismoment on veel meeles?
Hea rahulik on, merele ma enam ei kipu. (muheleb) Lahkumine aga on mul väga täpselt meeles ... (on see meeleliigutus või miski muu, mis mehele meenub, ent saladuseks see jääbki, sest vaikselt mõeldud mõtted lõpetab ta pärast pausi häälekalt) … jaa, väljasõit oli vägev.
Sama koha pealt läks 1999. aastal oma ümbermaailmareisile ka “Lennuk” ja siin on merematkale siirdumiseks väga ilus koht. sobiv ka ürituse läbiviimiseks (naerab) on ruumi ja olümpiaplatsikene, mõnus kai.

Kui kaua veel mõtted maa küljes kinni olid?
Oi kaua… minul läks kolm-neli kuud enne, kui minust oli saanud meremees. Siis ei meenutanud ma enam, et kuule ma olin näitleja või pillimees. Ma olin madrus.
Alguses organism ei taha muidugi pikalt harjuda, kuid loodus on nii seatud, et me peame ellu jäämiseks kohanema. Kui seda ei juhtu, siis tuleb koju kobida.

Milline on aga Marko Matvere elumoto, mida arvab mees Jaan Tättest, kuhu maailmapaika ta süda tagasi ihkab, miks ta eestlast kohati üldse ei mõista ja mis värk mehel siis ikka nende mustlastega on, sellest saab lähemalt lugeda juba homsest laupäevalehest LP!