Üllar Saaremäe homses LP-s: tegudest rohkem kahetsen ütlemata jäänud sõnu

Kui Üllar Saaremäe 44 aastat tagasi Kohtla-Järve sünnitusmajas ilmale tuli, pidi tema ema Lehti valmismõeldud tüdrukunime käigu pealt poisi omaks muutma.

Ehkki Üllar nime üle kunagi ei kurtnud, tundus talle teismelisena ometigi vanema venna Rünno pandud hüüdnimi Kotkas palju meelepärasem.
Karmi mehe või paha poisi kuvand Üllarile meeldib. Veelgi enam, ta on ka ise maski loomisele kaasa aidanud. Ent mis on peidus kõva koore all?
Üllar topib piibu täis, pressib tublisti kinni ja süütab, ise vidukil silmil läbi kerkiva suitsupahvaku vastust rihtides.
„Kui selline karm kuju maski äkki maha võtab ja näitab, et inimesel on mingi hing ka sees... No keda see siis enam huvitab. Ehkki kogemusest tean, et pahadel poistel on ju ka hing, vaat et hapramgi,” tõdeb näitleja.
Hingele kogunenut Üllar vahel siiski väljendab. Ent tunnistab, et harvem kui võiks.
Üllari elust on saatuse tahtel lahkunud liiga paljud lähedased. On neidki, kellega eluajal klappi ei leitud, kuid kes on karuse olemisega Üllari hinge nüüdseks pesa teinud. „Ikka esitan enesele vahel küsimuse: „Mis siis kui?” Aga no mis sa teed… Mul on kahju ütlemata jäänud sõnadest,” tunnistab ta.
Suvel taasetenduvas „Hamletis” on Üllaril nimiroll. Tema jaoks on kuulsaima monoloogi algusfraas „Olla või mitte olla?” mõttekoht. Nii me elu ja surma, olemise ja olematuse teemadel jutlema jäämegi, jälgides mõlemad põnevusega, millisel hetkel karmuse mask langeb ja millisena avaneb Saaremäe hing. „Mina ei usu, et see on võimalik. Aga no proovime,” võtab Üllar väljakutse muigega vastu.

P.S. Saladuskatte all olgu öeldud, et kui Üllar ilmuva intervjuu läbi luges, tunnistas ta mainitud väljakutsele viidates: "... ja tõesti - mask langes!" Kuidas, see selgub juba homme, laupäevalehes LP!