HOMSES PÄEVALEHES: Eesti riigi uus sotsiaalne probleem - Y-generatsiooni välismaal haritud pehmod

Pärast kolme aastat Suurbritannias õppimist, enda maise vara ühest elukohast teise ja üle mitme mere tassimist, raamatute kohvrisse ja kohvrist taas riiulisse ladumist olen ma Eesti riigi uus ja kuum ühiskondlik probleem - Y generatsiooni esindaja - pehmo, humanitaar.

Noored humanitaarid, Y-generatsiooni pehmod on muutunud rassiks, suurem osa meist taandub kusagile hipi ja hipsteri vahelisele soisele stereotüpiseeritud alale, mille kritiseerijad heidavad meile ette ideoloogia ja laiema maailmapildi puudumist. Me peame lugu sotsiaalmeediast ja kallitest tehnikavidinatest ning räägime samal ajal kilekottide kahjulikkusest. Me oleme päevavargad, kes on põlvkonnana täielikult läbi kukkunud ning ei suuda endale isegi niipaljukest elatist teenida, et lõpuks emme-issi kaitsva tiiva alt eraldi kolida.

Üks mu pehmotuttavatest tuli välismaalt Eestisse tagasi kodu otsima koos magistrikraadiga mainekast ülikoolist. Pärast pea aasta kestnud tööotsinguid kilkas ta rõõmust, kui sai lõpuks võimaluse töötada tähtajalise lepinguga tasumata praktikandina ühes organisatsioonis. See oli väga suur võit.

Teine tuttav otsis kodumaal enda kohta, taskus väärtuslik töökogemus rahvusvahelisest firmast. Tulutult, tuli tagasi võõramaistele karjamaadele pöörduda. Kolmas ja neljas tuttav ei riskinud kunagisele emamaale tagasi pöördumisegagi, kuna nägid kaugelt ära, et pehmohariduse ja tutvusteta ei ole neil Eesti hundikarjas võimalik ellu jääda, ning valisid teenindava töö võõrsil. „Talendid koju!“ on eksitav: vale sünniaastaga passis ei pea keegi sind kodumaal talendiks.

Ent tegelikult ei peaks see ju nii olema. Minul, nagu ka teistel üpsilonidel on igasugune õigus eneseteostusele ja –väärikusele, õigus enda elu alustada ning saada selleks vanemalt põlvkonnalt õnnistus, mis annaks meile vähemalt võimaluse tõestada, et ka Y-generatsiooni luuserite seas on väärt inimesi ja töötegijaid.

Mis siis minust saab? Inglismaale tagasi ma minna ei taha. Mulle meeldib Eestis elada ja ma tahan siia jääda. Ma tahan tunda, et olen Eestis oodatud ja väärtustatud. Seda ei ole ju nii ülemäära palju?

Kas tuleb tuttav ette? Saada meile oma lugu või kogemus Y-generatsioonist! Eleen Änilase arvamuslugu noorte haritud humanitaaride eluvõitlusest loe homsest Eesti Päevalehest!