Kaarel Kaas: Viimase viie aasta jooksul on kasvanud Vene armee üksuste kvaliteet ja kvantiteet
Viimases ajalehe Diplomaatia numbris kirjutab väljaande peatoimetaja Kaarel Kaas Vene armee võimekustest ning muuhulgas ka sellest, kui kaugele lasevad Vene õhutõrjesüsteemid.
Kuigi Venemaa on alati püüdnud Läänemere piirkonnas säilitada arvestatavat militaarset „jalajälge", on viimased kolm-neli aastat olnud tunnismeesteks Vene sõjalise võimekuse olulisele tugevnemisele Balti riikide lähinaabruses. See protsess pole olnud juhuslik, hetkeoludest lähtuvate poliitiliste valikute tagajärg.
Vene praeguse eliidi pikaajaliseks, ajas püsivaks strateegiliseks eesmärgiks on olnud ja on ka praegu luua relvajõud, mis esiteks suudaksid tagada Moskva sõjalise üleoleku kogu kunagise Nõukogude Liidu territooriumil ja selle rajajoonega vahetult piirnevatel aladel ning teiseks suudaksid piiratud ulatuses sõjalist jõudu siirda ka strateegilisel, globaalsel tasandil. Eespool kirjeldatud suutlikkusega relvajõud lisavad Moskva välispoliitilisse „tööriistakasti" sõjalise jõu. Sellise instrumendi kasutamist demonstreeris Venemaa 2008. aastal Gruusias ning demonstreerib praegu jätkuvalt Ukrainas.
Sestap on Vene militaarne ülesehitustöö Läänemere piirkonnas osa laiemast süsteemsest tegevusest ning sellisena ajas püsiv - idanaabri relvajõudude suutlikkus meie naabruskonnas jätkab lähiaastatel kasvutendentsi. Selle tagajärjena kaotab NATO Läänemere regioonis konventsionaalse sõjalise üleoleku, mis kuulus alliansile ligi 20 aasta jooksul pärast külma sõja lõppu. Lisaks Venemaa tugevnemisele on viimatises oma osa loomulikult ka NATO liikmesriikide relvajõude viimastel kümnenditel tabanud personali-, relvastuse- ja eelarvekärbetel.
Vene piirkondliku sõjalise võimekuse kasv Läänemere naabruskonnas on seejuures olnud kantud kolmest peamisest teguritegrupist. Neist esimeseks on üldised tegurid - protsessid ja asjaolud, mis mõjutavad Vene relvajõude tervikuna ega ole spetsiifilised ainuüksi Läänemere piirkonnale. Sellesse gruppi kuuluvad peamiselt Vene armeereformi ning ümberrelvastumisega (nn relvajõudude moderniseerimine) seonduvad mõjurid.
Teiseks teguritegrupiks on muutused Vene maaväe ja mereväe üksuste arvukuses, relvastuses ja paiknemises konkreetselt laiemas Läänemere regioonis.
Ning kolmandaks spetsiifiliste, sõjalisele jõutasakaalule olulist mõju omavate relvasüsteemide paigutamine Balti riikide naabruskonda.
Loe viimasest ajalehe Diplomaatia numbrist täpsemalt, miks on Venemaa otsustanud reservväelastest koosneva massiarmee asemel alaliselt komplekteeritud ja lahinguvalmis relvajõudude loomise kasuks.
