Mats Volberg Y-generatsiooni heitlustest: Keeleteadlasest inseneriks?
Eleen Änilane kirjeldas 18. juuni Eesti Päevalehes veidi provokatiivselt Eesti Y-põlvkonna humanitaaride keerukat olukorda. Neil on keeruline leida tööd, erialast tööd veelgi keerulisem. Kuna olen ise kõnealuse grupi liige - sündinud 1985 ja õpin hetkel välismaal humanitaaralal - siis lugesin suure huviga just selle loo kommentaare ning sealt kuvas läbi üks mõte, mida olen korduvalt ka varem sarnaste arvamuslugude juures näinud. See mõte seisneb selles, et raskustes noor peaks vahetama eriala ning temast peaks saama hoopis mõne loodus- või tehnoloogiaala inimene. Jäin mõtlema, mida tähendaks, kui sellist soovitust võetakse tõsiselt.
Turu toimimisloogikat arvesse võttes on see igati mõistlik soovitus: ei ole ju mõtet pakkuda oskusi-teenuseid, mille järele pole nõudlust, ja on igati mõttekas pakkuma hakata oskusi-teenuseid, mille järele on nõudlus. Paraku tundub mulle, et sellist vahetust on lihtsam soovitada, kui teha, sest sellega on seotud mitmed suured kulud.
Esiteks tähendaks noore inimese enda jaoks radikaalne erialavahetus tõenäoliselt veel kolm kuni viis aastat koolis käimist. Seega on sellisel vahetusel küljes suur ajaline hinnasilt. Tudengitele Eestis aga palka ei maksta, kuid millegi eest tuleb elada, mis tähendab rahalist kulutust kellelegi teisele. Kui tahta õppida välismaal, siis tuleb lisaks suurematele elamiskuludele arvestada ka kopsaka õppemaksuga.
Kulu ühiskonnale
Teiseks on selline ümberharimine kulukas ka ümbritsevale ühiskonnale. Hoolimata valimisloosungitest ei ole kõrgharidus tasuta - keegi peab kinni maksma õppejõudude palga, õppevahendid jms. Kui inimene otsustab eriala vahetada ja uuesti alustada, siis tema eelmisele haridusele tehtud kulutused lähevad suuresti raisku.
Lisaks on järgmised kolm kuni viis aastat ülikoolis käiv inimene suures osas ülejäänud ühiskonna poolt ülalpeetav, sest koolis käimine ei luba enamasti pühenduda tööle ega karjääri rajamisele. See tähendab, et maksutulu riigile nad ei too, kuid kõikidest avalikest hüvedest saavad osa küll. Töötutena ei panusta nad tihti ka majanduse kogutoodangusse ega loo ühiskonda mingit lisaväärtust. Stabiilse sissetuleku ning tuleviku puudumisel ei kipu noor inimene ka pere looma, mis tähendab, et niigi madal iive temalt oma panust ei saa.
Kriitiku vastus võiks olla, et noorel inimesel pole alust siinkohal kaevata: ise on ta end sellesse olukorda pannud. Ta oleks pidanud juba kohe alguses õige eriala valima ning siis oleks kõik korras. Teatud mõttes jällegi mõistlik vastus, ainult et iga noor humanitaar, kes praegu end keerulisest olukorrast leiab, ei teinud oma valikut iseseisvalt ning sõltumatult. Olen kindel, et alati on mängus mingid välised mõjud: kelle puhul vanemad ja teised pereliikmed, kelle puhul õpetajad ja klassikaaslased või hoopis ühiskonnas silmapaistvad eeskujud. Ma ei ole kindel, kui palju seda viimast juhtub, aga võib-olla luges keegi mõnda David Vseviovi või Mihhail Lotmani arvamuslugu ja mõtles, et tahaks samasugune olla. Ma ei tea, milline on olukord Eesti üldhariduskoolides täna, kuid meie koolis ei toimunud mingit süstemaatilist nõustamist selle osas, kas, mida ja kuhu edasi õppima minna.
Erialad atraktiivseks
Teatud roll on siin ka ülikoolidel. Kui mina Tartus oma ülikooliteed alustasin, siis käis vastuvõtt lävendipõhiselt ning loodus- ja tehnoloogiaerialadel oli võrreldes humanitaaraladega pigem madal lävend. See oli kindlasti mõnedele inimestele stiimuliks, kuid eesmärk ei peaks olema, et võimalikult palju inimesi tuleks võimalikult lihtsalt ülikooli loodus- ja tehnoloogiaerialadele.
Eesmärk peaks olema, et andekad ja võimekad noored õpiksid erialadel, millest on nii neile kui ühiskonnale üldiselt hiljem kõige rohkem kasu. Ma ei ole detailselt tutvunud tänavuste vastuvõtutingimustega Eesti ülikoolides, kuid kindlasti on viise, kuidas üht või teist eriala võimalikule sisseastujale atraktiivsemaks muuta, et oleks vähem neid õnnetuid keerulises olukorras olevaid noori humanitaare.
Eelneva jutu mõte ei ole, et keegi ei võiks kunagi liikuda ühelt erialalt teisele. Küll aga võiks nii inimene ise, kes liikumist kaalub, kui ka need, kes kõrval kommenteerivad, veidi hoolikamalt mõelda, mida selline vahetus nende ja teiste jaoks tähendab.
