Madis Habakuk: Üpsilonidega ümber palava pudru

Ühe minu tuttava tuttava tütar lõpetas kuulsa ülikooli USAs ja lausa doktorikraadiga. Sai lennujaamas lähedastelt palju lilli, puhkas paar nädalat ja otsustas siis tööle minna. Läks kõigepealt Tartu Ülikooli ja sai sealt vastuseks viisaka „ei“. Sama juhtus Tallinna ülikoolis.

Tema poolt omandatud eriala oli „suahiili keeled“ (kasutan seda terminit Eestis vähevajalike erialade kohta). Ma ei arva, et mõni ülikool peaks moodustama suahiili keelte professori ametikoha, kui Eestit külastab paremal juhul üks delegatsioon kümne aasta jooksul. Ja ka siis aitab, kui me teame selles keeles vaid väljendit „Tere, sõbrad!“.

Ma kirjutan selle loo kolmel põhjusel. Esiteks on ajakirjandus viimasel ajal hakanud süüdistama ühiskonda, et see ei moodusta „suahiili õppetooli“ („Leping y-põlvkonnaga“, EPL, 19.6) või üleüldine hädakisa („Mina, Eesti riigi sotsiaalne probleem“, Eleen Änilane, EPL, 18.6). Teiseks valib sellel suvel omale eriala jällegi uus aastakäik keskkoolilõpetajaid. Kolmandaks, et mu jutt ei tunduks lahtisest uksest sissemurdmisena, võetakse Harvard Business Review 2013. aasta parimaks kuulutatud raamatu (Patrick Lencioni „The Advantage“) järgi ühte juttu kuulda alles siis, kui seda on seitse korda korratud.

Mida õppida?

Õppige seda, mis meeldib, on erialavalikuks kõige sagedamini kuuldav soovitus. Kuna seda nii koolis kui kodus ning nii ametlike kui mitteametlike soovitajate poolt korrutatakse, siis kujunebki see tihti ainsaks kriteeriumiks. Miks üks või teine asi on meeldima hakanud, on aga üks segane lugu. Mõnes aines oli huvitav õpetaja, mõnes saadi häid hindeid ja ka sõprade roll pole vähetähtis.

Õppige seda, milleks teil on andi. Sageli on see soovitus konfliktis esimesega. Paraku pole enamikul oma andest arusaama. Erialad ja ametid pole õppeainetega kuigi hästi seotavad. Kutsenõustajad pole eriti palju suutnud. Jälle jääb palju juhuse hooleks.

Õppige seda, mis võimaldab vähemalt rahuldavat äraelamist. See tähendab, et sellel erialal saab kõrge tõenäosusega tööd ja selle eest makstakse korralikku palka. Leidub palju erialasid ja ameteid, kus palgad seda ei võimalda. Selles vallas on pilt üsna selge. Statistikaamet avaldab aeg-ajalt palkade suurused erialati. Vahed on mäekõrgused.

Meeldiv ja kasulik

Õppige, mis meeldib, ja õppige, mis võimaldab äraelamist, on pahatihti konfliktis. Kumba siis valida? Head vastust polegi. Kibestunuid on mõlemas leeris. Ühed saavad suhteliselt korralikku palka, kuid on südamega hoopis mujal. Teised on oma töö üle õnnelikud, kuid peale tööd tormavad lisa teenima.

Mulle meeldis võrkpall, kuid tulemused sel alal olid minu füüsiliste eelduste tõttu väga tagasihoidlikud. Juhuslikult sattusin maadlusse, mis mulle eriti ei meeldinud. Kuna aga võitsin kohe alguses päris palju, hakkas ka see meeldima. Minu arvates kehtib see suurel määral kõikide tööalade kohta. Kui saavutused on head ja sind tunnustatakse, siis hakkab meeldima. Ja vastupidi. Töö, milles oled kehva ja sind laidetakse, kaotab kiiresti oma meeldivuse. Pole kuulnud, et kehvale töötegijale kindlustatakse mõnes firmas elamisvääriline sissetulek. Kuid palgapäevast palgapäevani on tarvis välja vedada. Elukaaslane ja lapsed hakkavad samuti võrdlema ja oma hinnanguid andma.

Soovituseks: Võtke paarikümne ajalehe töökuulutuste rubriik ette ja saate teada, missuguseid töötajaid kõige rohkem vajatakse. Nüüd valige nende hulgast see, mis teile meeldib. Nii lihtne ongi.

Tuju parandamiseks veel see, et mõningad uuringud kinnitavad: vanuse suurenedes üpsilonid ja iksid hakkavad sarnanema. Iksid õpivad üpsilonidelt elu nautimist ja üpsilonid iksidelt hakkamasaamist materiaalses mõttes. Mis saab zettidest, seda näitab aeg.