Johan-Kristjan Konovalov Y-generatsioonist: Noorte humanitaaride avastamata oskused
Lugesin kokku, et olen oma Facebooki seinal ja erinevates listides jaganud sel aastal pea iga kuu mõnd töökuulutust, kus otsitakse humanitaarala inimest just Lõuna-Eestis. Paaril korral on ette tulnud sedagi, et sama kuulutust saab mitu kuud järjest jagada - ilmselt on positsioon jäänud kasina huvi tõttu täitmata. Siinkohal ei pea üldse mainimagi, kui suurt vaeva näevad paljud maakoolid, et leida näiteks inglise keele õpetajat. Seega on väide, nagu ei oleks humanitaarala inimesele Eestis tööd, minu kogemuste põhjal pisut ennatlik.
Ülikooli ajal valdas mindki tihti küsimus: mida on Eesti tööturul teha inimesel, kes võib tsiteerida Shakespeare’i, lugeda keskaja inglise keelt ning diskuteerida suurte narratiivide varisemisest ja autori surmast? Tõsi, intelligentses seltskonnas on antud oskused ääretult väärtuslikud ja kasutades neid õigel hetkel, saab oma edevust hõlpsasti kõditada.
Ülikoolis õpetati mulle süvakirjandust. Lasti kirjutada esseesid abstraktsetel ja filosoofilistel teemadel, aga sealjuures toonitasid õppejõud alati: pidage meeles ülekantavaid oskusi.
Vaimne tööriistakast
Olen usaldanud Suurbritannia haridussüsteemi ning õppinud eriala, mis toidab minus pesitsevat hedonisti. Täiesti märkamatult jäid mulle ligi 180 ilukirjandusteksti ja sama hulga kriitilise materjali läbi töötamise käigus külge oskused, mis täna mulle leiva lauale toovad ja lubavad panustada oma kogukonna arengusse. Need oskused on kriitiline mõtlemine, teksti toimetamine, kõrge analüüsi- ja õppimisvõime ning peaaegu tingimatuks refleksiks treenitud sõnade taustsüsteemi mõistmine.
Kui ma eelmisel suvel praktikandina ajalehes töötades mõistsin, millised tööriistad mulle enese teadmata koolis kätte on antud, muutusin korraga tuleviku suhtes väga lootusrikkaks. Sain aru, et olen läbinud inimeste ja nende sõnade mõistmise tippkursuse. Seega on tööturg mulle avatud kõigis valdkondades, mis nõuavad informatsiooni adekvaatset hindamist ja töötlemist. Nendeks valdkondadeks on kogu meediasektor, suhtekorraldus, turundus, turism, tõlkimine, kirjastamine ja juhtimine.
Osalt soodustab eelmainitud oskuste arengut ja nimetatud valdkondades osalemise võimekust minu eriala spetsiifika. Teisalt peaks õppimis- ja analüüsivõime ning eneseväljendusoskuse arendama tipptasemele mistahes kõrgharidus. Need kolm oskust annavad noorele võime sobituda juba toimivasse struktuuri, näha selle kitsaskohti ning anda nende kohta arusaadaval viisil konstruktiivset tagasisidet.
Inimesi, kes on õppinud näiteks semiootikat, näitlemist, ajalugu või kirjandust ning tegelevad oma valdkonnaga professionaalselt, mahub Eestisse tõesti vähe, kuid nende oskused leiaksid kindlasti rakendust laiematel elualadel.
Saan aru, miks tänane Eesti ühiskond soodustab noortes humanitaarides alaväärsuskompleksi tekkimist. Jutt sellest, kui palju me insenere, IT-spetsialiste ja keevitajaid vajame, on muutunud meie avalikku sõnaruumi pidevalt saatvaks fooniks. Humanitaaridele, kes ei tegutse enda spetsiifilises valdkonnas, on ühiskonnas ja majanduses koha leidmine selgelt tähelepanuta jäänud.
Ülekantavad teadmised
Põhjus, miks niinimetatud X-generatsioon kutsub täppisteadusi õppinud noored enda laua taha pidusöögile peitub selles, et vanem põlvkond mõistab nende noorte oskusi. Nad teavad, kuidas neid noori rakendada ja nende potentsiaali kõige tõhusamalt enda ettevõtmiste huvides ära kasutada. Noortel humanitaaridel on sealjuures raske pildile pääseda, kuna X-id ei tea, mida nendega peale hakata.
Samal ajal, kui tööandja teab täpselt, milliseid oskusi võib eeldada Tartu Ülikoolist tulnud juristilt või Tehnikaülikoolist tulnud insenerilt, pole tal mingeid eelteadmisi selle kohta, mida oskab näiteks Durhami Ülikoolist tulnud klassikaline filoloog. Ilmselt oskab ta dokumente ladina ja vana-kreeka keelde tõlkida. Kui välismaal õppinud noor ei seleta tööandjale ise ära, milliseid oskusi temalt oodata võib, ei aita kandideerimisprotsessis ka uhke ülikooli nimi.
Kindlasti aitab sellisele seletamisele kaasa eelnev töökogemus või praktika. Kuid siin ei maksaks Eestit võimaluste poolest negatiivselt esile tuua. Tean Suurbritannias oma tutvusringkonnas juhtumeid, kus inimesed maksid peale, et mõnes ettevõttes paar nädalat praktikal viibida.
Minu tööinimese elu algas kõnega täiesti võõrale inimesele, et küsida praktikakohta valdkonnas, millega ma kunagi otseselt tegelenud polnud. Muidugi rääkisin ma ennast tol hetkel tegelikust ilusamaks ja targemaks, aga ma olin oma arenemisvõimes kindel. Sealjuures tunnistasin endale, et Shakespeare’i ja Pinteriga pole mul maakonnalehes palju pihta hakata. Kriitilise mõtlemise, teksti toimetamise oskuse, analüüsi- ja õppimisvõime ning sõnade tausta mõistmisega aga küll. Need oskused jäävad minuga alati kaasas käima ja teravduvad iga uue töökogemusega. Need on baasoskusteks, millele ma ehitan enda professionaalse arengu.
Leian, et Eestis on piisavalt ruumi. Paraku pressivad inimesed end siin füüsiliselt ja vaimselt kokku väga väikesele alale. Ei tööandjad ega ka haritud noored ise ei vaata ülikoolis õpitud erialadest kaugemale, kui nende otsene rakendusala. Kuid just ülekantavad oskused on need, mis teevad noorest humanitaarist hinnatud töötaja paljudes valdkondades.
