Hans Ibelings: Eestil pole võhma tühja-tähja jaoks

Tunnustatud arhitektuurikriitik leiab, et Eesti on õnnelikus olukorras, sest siin pole võimalik ehitades väga suuri vigu teha.

Hans Ibelings on tuntud arhitektuurikriitik, -teoreetik ja -ajaloolane, kes pidas juuni alguses Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas avaliku loengu ja hindas magistrikomisjoni liikmena EKA arhitektuuri eriala lõputöid. Seetõttu palusin tal kõnelda, mis teda praegusel hetkel arhitektuuris huvitab. „Ääred,” ütleb Ibelings. Kas Eesti on „ääres”, pärin edasi. „Keskpunkti määravad ääred. Kui liiguvad ääred, liigub ka keskpunkt, aga uued asjad ei sünni keskel,” kõlab Ibelingsi kahemõtteline vastus. Austraalia õppejõu ja arhitekti Leon van Schaiki järgi pendeldavad andekad inimesed ikka keskpunkti ja äärte vahel – kui nad on midagi uut välja mõelnud, tulevad nad seda keskele näitama. Siis lähevad äärde tagasi, et midagi muud (uut) luua. „Arhitektuuri piir on endiselt ähmane – mis on arhitektuur? Aga kui küsida, et kus on arhitektuuri tulevik, siis vastus tuleb äärtelt,” teab Ibelings.

Loe edasi, mida arvab Hans Ibelings arhitekti ülesannetest muutuvas ajas ja EKA magistritöödest.