Valdo Randpere viimast korda Steven Seagalist: mina oleks ta kutse jõusse jätnud, kuid siis president Ilvese abiga ta "surnuks kallistanud"
Keegi nõuab boikotti, keegi saadab kedagi alguspunkti ja keegi soovitab saatjal endal Narva jõe taha kolida.
Olgu sissejuhatuseks öeldud, et mulle ei meeldi üldse see, mida Venemaa korraldab Ukrainas või täpsemalt öeldes – mida Venemaa on alati oma naabrite suhtes korraldanud. Sigatsenud, on pehme ja viisakas väljend. Ma ei tea ühtegi Venemaa naabrit, kes Venemaad armastaks - kõik kas kardavd neid või vihkavad või tunnevad mõlemat. Vaatasin reedel Putini pressikonverentsi, kus ta õigustas reisilennuki allalaskmist sellega, et kui ukrainlased oleks hääletult alistunud, poleks seda allatulistamist toimunud. Avastasin end mõttelt, et viga ei saa olla ainult Putinis. See ei saa olla juhus, et Venemaa ja vene rahvas reeglipäraselt suudavad oma riigi etteotsa sättida psühhopaate ja mõrtsukaid. Viga peab peituma ka selles riigis ja rahvas endas. Tahe vallutada, allutada ja impeeriumit luua on ilmselgelt programmeeritud Venemaa DNA-sse.
Nüüd, kus mu suhtumine Venemaasse ja tema tegemistesse on selgelt deklareeritud, pöördun tagasi Seagali juurde. Ma ei leia, et boikoti idee oli hea ja ma ei leia, et Seagali kustutamine esinejate nimekirjast tegi meid kuidagi paremaks või tugevamaks. Minu meelest oleks ta rahulikult võinud siin esineda ja hinnangu tema muusikalisele tasemele oleks võinud anda publik.
Minu arvates on ta B-näitleja, C-laulja ja D-kitarrist. Aga kõigis kategooriates on temast nii hullemaid kui paremaid olemas. See, et ta on Putini jaoks kasulik idioot, ei ole minu arvates põhjus Augustibluusi boikoteerimiseks. Kui me tahame olla paremad kui Venemaa, siis peaks me maksimaalselt vältima Venemaal kasutatavaid meetodeid sõna- ja mõttevabaduse allasurumiseks. Steven Seagal ja tema poliitilised väljaütlemised meeldivad enamusele meist sama vähe, kui Pussy Riot meeldib Putinile. Kui mitte muu, siis see teadmine võiks meid panna asjadele pisut teisiti vaatama. Või siis oleme järjekindlad ja boikoteerime täiega kõiki, kes Venemaad toetavad.
Alustame Tallinna TV-st, kus sisuliselt sama juttu, mis Seagali suust tuleb, aetakse iga päev. Ometi tõuseb kogu Eesti press ajakirjandusvabaduse kaitsele kui üks mees, kui peaminister julgeb seda sopakanalit valitsuse pressikonverentsile mitte kutsuda. See, et kamp keskerakondlikke lakeisid prožektorite paistel ennast Tallinna TV stuudios Putinit ülistade kuumaks kütab, ei tee neist minu silmis veel ajakirjanikke. Aga see selleks....
Olen ise ka kunagi ürituse organiseerijana sattunud boikoteerimise ohvriks ja tean, mis tunne see on. Korraldasin 2002. aastal koos Äripäevaga Bill Clintoni esinemist Tallinnas. Ka siis leidus inimesi, kes kutsusid üritust boikoteerima, kuna Clinton oli Monicaga igasugu asju teinud ja konverentsi pilet oli kallis jne jne.. Need, kes käisid konverentsil ja kohtusid Clintoniga, olid vapustatud. Need, kes ei käinud ja kutsusid teisigi mitte minema, olid tõenäoliselt õnnelikud. Organiseerijad olid vapustatud, aga õnnetud, sest majanduslik häving oli korralik. Seega, igaühele midagi.
Mis siis ikkagi Seagaliga tegema oleks pidanud?
Mina oleks ta kutse jõusse jätnud, aga ühtlasi ta surnuks kallistanud. Viinud ta näiteks kokku meie presidendiga, kes talle sulaselges inglise keeles oleks rääkinud meie ajaloost, meie hirmudest ja faktidest seoses meie naabriga. Kindlasti ei oleks see Seagalile kahjuks tulnud, äkki oleks isegi suutnud teda mõnes punktis ümber mõtlema panna? Hinnangu andmise tema muusikalistele võimetele oleks ma jätnud Augustibluusi publiku hooleks ja ma olen täiesti kindel, et nad oleks sellega väga hästi hakkama saanud.
