Mihkelson: kui küsida, mis on Eesti tänane poliitika Ukraina suunal, siis jääb vastus hakituks
Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis sai alguse veebruaris, ei näita täna mingeid vaibumismärke. Isegi Malaisia reisilennuki allatulistamine Venemaa toetatud terroristide poolt ning sellele järgnenud läänemaailma karmim hoiak ei ole pidurdanud president Putinit oma eesmärgi suunas liikumisel. Selleks eesmärgiks on jätkuvalt Ukraina suveräänsuse piiramine ja vajadusel riigi tükeldamine.
Kahjuks pidid Ida-Ukrainas hukkuma kümned Euroopa Liidu kodanikud, et ühendus võtaks ette senisest jõulisemad sammud Venemaa agressiooni peatamiseks ning Ukraina toetamiseks. Eesti on püsivalt olnud nende riikide seas, kelle meelest pole senised sanktsioonid olnud veenvad ning Venemaa tegevust mõjutavad.
Lootus, et piitsa ja prääniku taktika töötaks, ei ole ennast õigustanud. Venemaa on rikkunud Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega ning Ida-Ukraina ründamisega rahvusvahelist õiguskorda viisil, mille vastustamisel ei tööta pehme kompromissiotsing. Vastuseks peaks olema sammud, mis muudaks agressiooni kallimaks kui medalitele vermitav au ja kuulsus.
Sanktsioonid ise Venemaad ei muuda. Survemeetmete eesmärgiks on anda Ukrainale võimalus oma iseseisvus ja riiklik terviklikkus säilitada, kuivõrd sellest omakorda sõltub kogu Euroopa julgeolek. Seepärast on täna jätkuvalt oluline, et Euroopa riigid, sealhulgas Eesti suurendaksid sihipärast abi Ukraina endiselt tekkejärgus oleva riikluse tugevdamisel.
Kui küsida, mis on Eesti tänane poliitika Ukraina suunal, siis jääb vastus hakituks. Kuigi Ukraina on olnud aastaid meie välispoliitika ja arenguabi üks prioriteetriike, tuleb meil täna teha senisest rohkem, sihitumalt ning kaasavamalt.
Mõistagi on Eesti ja Ukraina kaalukategooriad erinevad, mistõttu ei suuda me kunagi avaldada sellist mõju, kui näiteks Euroopa suurriigid eraldi või Euroopa Liit tervikuna. Samas annaks keskendumine mõnele valdkonnale siiski piisavalt nähtava ja ka Ukrainale tunnetatava efekti.
Mis on täna Ukrainale kõige olulisem, kui tahetakse lõpetada riigiks olemise imiteerimine ning viia ellu reaalseid reforme? Ikka see, et Ukraina võimud nii riigi kui kohalikul tasandil pühenduksid senisest tulemuslikumalt kõike halvava korruptsiooni piiramisele ning haldussuutlikkuse kasvatamisele. Mida rohkem on Ukrainas õigusriiki, seda kergem on seal tulevikus ka meie ettevõtjatel.
Eestil on siin suurepärane võimalus pakkuda kõige erinevamal viisil tuge ja lahendusi, mis näiteks mitmete e-lahenduste rakendamise kaudu võimaldaks Ukrainal oma reformiteed käia. Selleks on Ukrainas täna olemas reaalne ja kasvav huvi. Viimane näide puudutab kasvõi kaitseministeeriumi huvi e-tervise valdkonnas e-haigusloo rakendamise kohta.
Reaalsed ning nähtavalt toimivad lahendused oleksid meie piiratud ressursside juures parimaks võimalikuks toeks, mida Eesti saaks Ukrainale pakkuda. Märgiliselt poleks sugugi üleliigne, kui meie suursaadik Ukrainas võiks saavutada kohapeal sellise kuulsuse, kelleta ei mööduks edaspidi ükski tähtsam rahvusvaheline reformiarutelu.
Piiratud ressursi sihipärasem kasutamine oleks läbimõeldum, kui selle jaotamise taustsüsteem toetuks võimalikult laiale kogemusele. Veel täna poleks sugugi liiast luua Ukraina sõprade töörühm, mis haaraks endasse nii avaliku kui erasektori esindajad.
Välisministeerium võiks juba praegu uut arenguabi arengukava ootamata ümber mõelda ja paindlikumaks muuta meie arenguabiprogrammide rahastamise. Kui veel aasta tagasi kurdeti, et Ukrainas pole väärilisi partnereid, siis nüüd ei tohiks see argument enam pädeda. Täna oleks selline lähenemine pigem lahjaks vabanduseks enda tegematajätmisele.
Kui me tõesti tahame näha Ukrainas tulemusi, siis peame olema valmis pikemaajaliseks kannatlikuks lähenemiseks. Täna alles oma vabaduse eest võitlevas Ukrainas on ees keerulised ajad ja väljakutsed. Mida püsivam on Ukraina sõprade toetus, seda suurem on võimalus riigi õnnestumisel. Kõige olulisem on aga teadmine, et mida vabam ja edukam on Ukraina seda turvalisem on ka meie tulevik.
Sõidan ise homme taaskord töövisiidile Ukrainasse, et kohapeal ennast detailsemalt kurssi viia viimaste arengutega, kuulata erinevate poliitiliste jõudude seisukohti ning kohtuda inimestega Ida-Ukrainas.
