Gert Siniloo: jõustusid Euroopa Liidu seni kõige karmimad sanktsioonid Venemaa vastu, mis edasi?
Reedest hakkasid kehtima Euroopa Liidu seni kõige karmimad ehk kolmanda astme sanktsioonid Venemaa vastu. Nüüd on keelatud tehingud tervete majandussektorite sees. Eriti tugevat lööki loodetakse anda Venemaa kaitse- ja naftatööstusele ning pankadele.
Lisaks relvaembargole on ELi ettevõtetel keelatud müüa Venemaale nafta- ja gaasijuhtmete osi, pumpasid, ujuvplatvorme jms, samuti teostada vastavate seadmete tehnilist hooldust. Nimekirja lisatud pankadega ei tohi sõlmida rahastamistehinguid, mis ületavad ajaliselt 90 päeva.
Teisipäeval avalikustatud ELi sanktsioonide peale teatas Barack Obama mõni tund hiljem ka USA omade laiendamisest. Põhimõtteliselt on nendegi näol tegu sektoriüleste piirangutega. Ka ameeriklased ei luba enam eksportida tehnoloogiat, mida venelased vajavad väga, et arendada muuhulgas maavaraprojekte Arktikas.
Kuigi viimased piirangud on seninähtuist karmimad, on Lääne meedias juba palju arutatud nende pehmuse ja piiratuse üle. Näiteks: USA jättis oma nimekirjast välja Venemaa suurima panga Sberbanki, millel ainuüksi kodumaal on 106 miljonit klienti. Eelmise aasta seisuga kuulus pangale kolmandik nii Venemaa era- kui ka ärilaenude portfellist. Sisuliselt on tegu Vene majanduse vereringega. Seevastu EL sanktsioneeris küll Sberbanki, kuid lubab edasi tegutseda Vene pankade Euroopa filiaalidel.
Peale selle on ELi resolutsioonis mitmes kohas punktid, mis jätavad piirangute alt välja lepingud sõlmimiskuupäevaga enne 1. augustit 2014. Sealhulgas ka relvaembargo puhul. See lubab Prantsusmaal rahumeeli minna edasi Mistralite müügiga.
Venemaa vastulöök
Mõni päev tagasi ütles Vene asepeaminister Dmitri Rogozin, et riik on valmis ehitama teise Mistrali ise, kui Pariis peaks selle tarnimisest keelduma. Üleüldse paistavad Venemaa juhid sanktsioonidega tekitatavat kahju ära kasutama kodumaise majanduse ergutamiseks. Nii nähakse vajadust alustada omamaise tootmisega sektorites, kus see seni puudus.
Naftaväljade arendamisel võidakse seda tootmist võib-olla ootama jäädagi. Venelaste enda seatud ajakava juures vajavad nad hädasti Lääne oskusteavet ja tehnoloogiat, et jõuda lähitulevikus Arktikas leiduva nafta ja gaasini.
Blogides leiduvaid üleskutseid USA kaupade ja telesarjade boikotiks ei võta vast keegi tõsiselt. Impordikeeld Poola puuviljadele kahjustab küll Poolat, kuid jääb vastumeetmena hädiseks. Venelased on majanduslikult Läänega rohkem seotud, kui nad seda tunnistada tahavad. ELi osakaal Vene nafta- ja gaasiekspordist on mõlemal juhul 80% ligi. Seda väga kiiresti asendada ei õnnestu, rääkimata kõigist muudest kaupadest ja teenustest.
Mis edasi saab?
Olgugi et reedel jõustunud sanktsioonid on palju rangemad kui varasemad, saab nende mõju näha alles pikas perspektiivis. Ühest küljest on see hea: Lääne poliitikutel on võimalus leppida kokku pikemas strateegias, rahustades samas avalikkust ootama ära piirangute tegelikke tagajärgi. Pikaajalisus on samas ka oht, võimaldades mõneks ajaks teema unustada. Selge on aga see, et päevadega mõõdetavat lõppu konfliktile, kus on juba hukkunud lisaks 300 inimesele MH17 pardal ka üle 300 Ukraina sõduri, ei paista kuskilt. Viimased uudised varitsusest Donetski oblastis panevad kartma hoopis verisemaid lahinguid.
Mis aga aitaks? Barack Obama esimest ametiaega iseloomustanud Venemaa-suunalise reset-poliitika arhitekt ja endine USA suursaadik Venemaal Michael McFaul postitas möödunud nädalal Twitterisse huvitava säutsu, küsides, et kui Venemaa relvastab mässulisi, miks ei võiks meie (ilmselt USA – autor) relvastada Ukrainat. Mingil määral on Ukraina sõjaväe varustamisest muuga peale toidupakkide ja kuulivestide räägitud ennegi. Kes peaks seda aga tegema? Tõesti USA? Aga ehk hoopis eurooplased? Mismoodi see üldse välja näeks?
Vene-teemalise võrguväljaande The Interpreter peatoimetaja Michael Weiss ütleb, et USA ametkonnad, sealhulgas FBI ja CIA, teavad Putini ja tema lähikondsete isiklikest rahavarudest Ühendriikides ja mujalgi palju rohkem, kui nad räägivad. Seega peaks Obama Putinile ütlema, et vajaduse korral on ta lahkelt valmis lääneriikide meedia teabega üle ujutama, panemaks Kremli jõugud omavahel kaklema.
Laualt kumbagi võimalust minema pühkida ei saa, kuigi Weissi pakutu tundub tõenäolisem. USA ja EL on mõlemad hoiatanud, et kui Putin õppust ei võta, liigutakse sammudega edasi. Küsimus ongi selles, kuhu. Ja kui palju inimesi peab veel surema, et nende sammudeni jõutaks.
