Selle otsuse praktilist konkreetset mõju on võimatu määrata enne, kui ei ole tehtud täpsemat otsust näiteks kaubagruppide ja muude detailide osas. Eks Venemaa üritab selle otsuse abil turgutada ka oma põllumajandust ning leida ka uusi poliitiliselt sobivamaid partnereid, aga see kõik võtab isegi õnnestumise korral päris palju aega.

Kindlasti ei ole välistatud, et Venemaa võib oma piiranguteotsust laiendada ka muudele kaupadele ja/või teenustele. Aga Vene majandust sellised sammud kindlasti ei tugevda, pigem vastupidi. Samas ei ole Vene poliitilise tahte väljendusel antud juhul suurt pistmist majandusliku loogika või sealse ühiskonna heaolu huvidega. Vastasel korral oleks Venemaa teravast konfliktist demokraatliku maailmaga hoidunud.

Piirates mingite kaupade ja teenuste ostmist lääneriikidest peab Venemaa paratamatult tegema järeleandmisi kvaliteedis ja kindlasti ka kvaliteedi ja hinna suhtes, kui ta neile kaupadele kuskilt asendust otsib. Vastasel korral poleks neid kaupu ja teenuseid ka seni lääneriikidest ostetud. Selle tulemusel on kannataja Vene tarbija.

Kõikvõimalikud kunstlikud takistused ja piirangud nõrgendavad ni Vene poliitilisi kui majandussuhteid lääneriikidega. Kõige lihtsam tee sellelt teelt tagasipöördumiseks oleks käituda 21. sajandile kohaselt ning lõpetada sekkumine Ukraina asjadesse ning sealse vägivalla mahitamine. ELil, USAl ja teistel vabadel ühiskondadel ei jäänud muud üle, kui Venemaale piirangud kehtestada, sest poliitilised ja diplomaatilised sammud ei andnud tulemusi.

Julgeolekul ja vabadusel on alati oma hind.