Tähelepanek: Meedia delikaatseim teema
Lääneriikide avalikkus on juhtunust häiritud ja teade ajakirjaniku mõrvast levis kulutulena. Samamoodi levis ka mõrvatust tehtud video ja selle kuvatõmmised. Ükski suurem väljaanne pole fotosid küll avaldanud/trükkinud ja sotsiaalmeedia blokeerib nende jagajaid, aga sellest hoolimata on need internetis kättesaadavad.
Meedias on sõjaõuduste näitamise järgi moodustunud kaks leeri: inimesed, kes arvavad, et pole vaja tegelikkust lakeerida, ning need, kes soovivad jätta ohvritele nende väärikuse ka pärast surma ja ei taha oma lugejat šokeerida või manipuleerida.
Liiatigi on ka suured foto-agentuurid levitanud võltsfotosid. Saksamaa „valge” ajakirjandus hoidub igal juhul laipadest tehtud fotode avaldamisest ja Ameerika teeb seda aeg-ajalt (New York Timesi esikaanel oli hiljuti pilt hukkunud Palestiina lapsest), aga Eestis on jäetud otsuste langetamine toimetajate suvaks.
Mina nii ajakirjaniku kui ka lugejana veriste sõjafotode avaldamist – ega ka vaatamist – ei poolda: joon „sõjaporno” ja „tõelise sõja” näitamise vahel on liiga õhuke, et sinna lähedale üldse minna tasuks.