Triin Vihalemm ja Veronika Kalmus: Hakkame inimeste luitumisele vastu

Ealiste normide muutmine on Eesti ühiskonna varjatud arenguressurss

Üks tuttav 60. eluaastale lähenev daam ütles paar aastat tagasi, nukrusenoot hääles: „Ma ei tahaks veel rätikut pähe siduda ja keppi kätte võtta.” Stopp! Mis sundis teda eeldama, et temalt üldse niisugust käitumispraktikat ja elustiilimuutust oodatakse? Eesti sotsioloogide liit algatas Arvamusfestivalil arutelu „Kui vana on vana?”. Küsisime, kuidas saaks Eesti ühiskond targalt, loominguliselt, isegi lõbusalt vananeda. Arutelus osalenud inimesed jagasid muheda irooniaga oma kogemusi selle kohta, kuidas nad on kokku põrganud tänases Eestis valitsevate ealiste normidega. Mida näiteks peaks ütlema või tegema väga heas vormis 57-aastane daam, kui ta pärast spordisaalis saadud traumat arsti juures õla vähese liikuvuse üle kurtes kuuleb vastuseks: „No kuulge, mida te oma vanuses siis veel ootate...?”