Martin Helme: Pehmode amatöörõhtu Eston Kohveri päästmisel Venemaalt
Oh mind rumalat. Kuulates peaminister Taavi Rõivast või siseminister Hanno Pevkurit, või ka kapo või politsei juhte tuleb välja, et mingit kriisi pole. Isegi poliitilist mõõdet pole kogu lool.
Paraku, kui vaadata ja kuulata, mida meie valitsusjuht ja sisejulgeoleku eest vastutav minister suust välja ajavad, ei jää muud üle kui tõdeda, et meid juhivad süveneva julgeolekuohu tingimustes poliitilised kääbikud, kes polegi kunagi välja kasvanud linnaosavalitsuse juhi tasemest, mis nad suurde poliitikasse lennutas. Lihtsalt elu on edutanud nad kompetentsi ja võimete piirist kõrgele-kaugele ülespoole.
Pevkuri intervjuu 6. septembri "AK-s" oli lihtsalt piinlik. Pehmemas poliitilises kliimas võib tema pehmo olek jätta kahtlemata inimestele sümpaatse mulje. Paraku ei ela me juba rohkem kui pool aastat pehmes kliimas, vaid järsult halvenenud ja ilmselt veelgi halvenevas julgeolekuolukorras.
Ninnu-nännu jutupunktide õõnsa korrutamise asemel tahab avalikkus saada oma jõuministrite esinemise järel tunda, et me oleme kindlates kätes. Selle asemel näeme, kuidas meie valitsuse võtmeisikud ei suuda end sundida isegi probleemide olemasolu möönma.
Poliitkorretse ja kurnavalt kantseliitliku jutuvada käigus peaaegu pugejalikult Venemaa kolleegist rääkides ei tulnud Pevkuri ühestki ihurakust välja signaali, et ta mõistab: tegemist on vaenlasega, kes on meid juba valusalt löönud ja alandanud ning kavatseb seda edasi teha. Vastupidi, Hanno Pevkur on rahul, et „ministrite vaheline suhtlus on olnud konstruktiivne“ ja kurdab, et alama astme ametnikud ei tee oma tööd. 19. sajandi kirjaoskamatu talupoeg võis uskuda, et isake tsaar on hea ja tubli, lihtsalt need närused ametnikud ei täida tema käsku, tänapäevaselt Eesti ministrilt eeldaks iseenesestmõistetava tõe võtmisena seda, et Putini Venemaal alama astme ametnikud riikidevahelises julgeolekumängus ministri selja taga isetegevust ei harrasta. Ilmselt on see Eestis teisiti…
Veel naeruväärsem oli Pevkuri korrutamine, et „Eesti piir on kindel!“
Kust me seda teame? Sest me järgime Schengeni reegleid ja oleme otsustanud osta piirile lisaks mõned videokaamerad. Schengeni piirireeglite universaalset tõhusust saab muidugi igapäevaselt näha nii Lampedusa saarel kui Kreeka ja Hispaania põgenikelaagrites, aga kas Schengeni reeglid on piisavad meie oludes ei tule siseministril enam pähe küsida. Linnaosavanema tasemel pädevus ei küüni lihtsalt selle mõtteni. Seletada ühes lauses, et kagupiiri ongi raske valvata, sest seal on võsa ja mets, järgmises lauses taguda aga vastu rinda, et „piir oli eile kaitstud, oli ka üleeile kaitstud“ paneb pead vangutama. Kui siis lisandub veel väide, et Eesti-Vene piiri pidamine ongi „kahe poole vastastikune töö“, siis tekib paratamatult küsimus: härra minister, kas te olete kindel, et te olete adekvaatne? Me valvame oma piiri Venemaa vastu, selle vastu, et sealt midagi meile soovimatut ja kontrollimatut üle ei tuleks, mitte nende abil. Kui isegi nii elementaarsest asjast aru ei saada, siis millest üldse saadakse? Ministri rongiõnnetuseks kujunenud sõnavõtu peale tormas ülemusele appi Lõuna prefekt Tarmo Kohv, kes selgitab, et piiri ei saagi valvata, kuna meil ei ole Venemaaga piirilepingut. Mis on ju topeltvale, meil on nii piirileping (aga Tartu Rahu on meie praegusele valitsusele ilmselgelt ebamugav teema), kui ka 20 aastat toiminud kontrolljoon, mida kunagi ikka valvati ka. Enne, kui säästupoliitika tõttu Piirivalve laiali saadeti.
Veelgi haledam hakkas vaadates peaminister Taavi Rõivase esinemist "Välisilmas" 8. septembril.
Peaminister ei näe kogu loos üldse mingit suurt poliitilist tausta ega Venemaa-poolset sõnumit. Tõepoolest, mitu päeva pärast kriisi puhkemist ei ole vaene Rõivas ikka veel endale selgeks teinud, mis toimub, arutledes, et „mis täpselt oli Venemaa eesmärk ja taotlus, mida nad soovisid saavutada, loodetavasti selgitab välja aeg“.
Teisisõnu, Rõivas loodab, et see lugu vaikselt lihtsalt uudistest ära kaoks ja probleem ongi lahendatud. Saatejuhi küsimusele, kas nii jõhkra käitumise peale võiks Eesti kutsuda tagasi oma suursaadiku Moskvas, ei suuda peaminister varjata oma üllatust ja üle näo libisev endaga rahulolev, pisut üleolev muie ei jäta kahtlust: Rõivase meelest on see kõik üks halb nali ja soovimatu PR-kõrvalliin, mis segab teda keskendumast peaministri toreda ameti nautimisel. „Demonstratiivsete protestkäikude peale pole jõudnud mõelda.“ Aga peaks olema, see käib teie palga sisse, diletandid.
Ka peaminister korrutab büroo PR inimeste poolt välja töötatud ja ilmselt soliidsust ning rahulikkust sisendama pidavaid jutupunkte, et „püüame hoida kontakti Vene ametkondadega ning saada lahendus.“ Pole kahtlust, et Eesti valitsus hoidub kramplikult teemal poliitilist profiili võtmast ning paneb kogu oma lootuse Vene võimude koostöö ja heatahtlikkuse peale. No see saab küll hea tulemuse anda, eks? Kulla nõunikud, leidke oma munad üles ja sundige oma broilerülemusi kasvõi teesklema, et neil on selgroog. Praegu ei ole vaja rääkida konstruktiivsest koostööst kallite kolleegidega idapiiri taga vaid saata nii „kallitele kolleegidele“ kui eesti rahvale samuti aga ka sisevaenlasele selge sõnum, et meie valitsusel on olemas oskused ja meelekindlus paariariigi provokatsioonidele vääriliselt reageerida.
Nii Pevkuri kui Rõivase sõnavõtud kannavad selget pitserit sellest, et nad ei ole julgeoleku teemal kodus ning toetuvad ametkondadest ette antud udustele jutupunktidele.
Hoolimata meie valitsuse vastupidisest kinnitamisest on Eesti julgeolekukriisis ja süvenevas vastasseisus Venemaaga, mis puudutab kõige otsesemalt meie kõigi elusid. Ja et keegi ei ütleks, et kritiseerida oskavad kõik, mis on teie lahendus, panen meie valitsusele kirja tegevusplaani, mida meie erakond järgiks: piiri füüsiline valvamine relvastatud piirivalve poolt tuleb kiiremas korras taastada, piirile luua prožektoritega ja vaatlusseadmetega lage koridor, maha rullida okastraat ja rajada ligipääsuteed. Koheselt tuleb käivitada suuremahulised reservkogunemised, mis hoiavad Kirde- ja Kagu-Eestis pidevalt kohal ja võimalikult nähtaval meie kaitseväe. Käivitada tuleb diplomaatiline ofensiiv Lääne pealinnades surve avaldamiseks Venemaale Kohveri vabastamiseks. Läbi mõelda ja ellu viia propagandakampaania lääne meediaruumis Eesti seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks.
See viimane eeldab muidugi, et Rõivas ja Pevkur tuvastavad oma seisukoha. Käivitada erakordne surve Venemaa siinse agentide võrgustiku vastu, halvates selle töö kas vahistamiste, välja saatmiste või majandusliku ruineerimise abil. Olla valmis diplomaatide tagasi kutsumiseks ja välja saatmiseks. Kui me seda teeme, siis ehk heidutame Venemaad loobuma selgest plaanist meid endale taasallutada. Kui jätkame aga praegust haledat vingerdamist, siis lõpetame vältimatult rahvusliku katastroofiga.
