Andrus Kivirähk: Tagasi Stalini juurde
Siis oli küll tükk aega teadmata, kes selle seatembuga täpselt hakkama sai. Samuti polnud kellelgi aimu vangistatud jalgratturite täpsest asukohast. Selle võrra on Eston Kohvri juhtum lihtsam: kuritegelik grupeering on teada, see on FSB, ja röövitu viibib Lefortovo vanglas. Seevastu teda sealt kätte saada on palju keerulisem kui Liibanonis röövitud jalgrattureid.
Sest Liibanoni riik ei toetanud kurjategijaid ja tegi kõik endast oleneva, et pantvangi võetud välismaalasi vabastada. Vene riik mitte midagi sellist ei tee. Vastupidi, riik seisab inimröövlite selja taga ja sülitab ülejäänud maailmale jultunult näkku.
Putini Venemaa pöördub tagasi stalinlike meetodite juurde. Mis see Eston Kohvriga aset leidnu muud oli kui omalaadne küüditamine. Eesti Vabariiki suhtutakse taas kui ENSV-sse. ENSV-l ju polnud Venemaaga mingit piiri, seega ei saanud ette tulla ka piiri ebaseaduslikku ületamist. ENSV kodanikke võis karistamatult Venemaa avarustesse vedada ja nende üle seal kohut pidada. Samasse ooperisse kuulub teade, et Nõukogude armeest viilinud leedulasi soovitakse mingi arusaamatu paragrahvi alusel süüdi mõista. Justkui polekski tegemist teise riigi kodanikega, kellel ei saa Vene armeega mingit pistmist olla.
Sõda Ukrainas meenutab jällegi omaaegset Talvesõda. Ka siis kuulus kogu maailma toetus vaprale Soomele, aga aidata ei osatud kuidagi. Tõsi, Soomes sõdis Venemaa avalikult, kuid eks tollalgi räägiti soome töörahva pursuide võimu alt vabastamisest ja muud klassikalist jama nõukogude propaganda kullafondist. Nii nagu Donetskis ja Lugankis on pukki aidatud mingid vene päritolu seltsimehed, nii ootas ka Talvesõja päevil oma aega seltsimees Kuusineni juhitud „valitsus”. Tulemus oli see, et Soome pidi käituma sisalikuna, kes jätab oma saba – Karjala – ründaja saagiks, et ise eluga pääseda. Karjalast sai Karjala NSV. Ja tagasi pole seda maatükki saadud siiani, olgugi et tegemist on ilmselgelt varastatud kraamiga. Keegi ei julge küsida, see tundub sama mõttetu kui minna ookeani äärde ja paluda vett, et see tooks oma sügavusest välja kõik uppunud laevad. Ka Krimmi tagastamisest isegi ei räägita enam. Ja väga võimalik, et Ukraina peab lõppkokkuvõttes veelgi mõne „saba” ohverdama, et vähemalt mingigi osa oma territooriumist röövli käest päästa.
Maailm vaatab pealt, tunneb kaasa ja kehtestab sanktsioone. Kuid mõelgem korraks: millised lääne sanktsioonid oleksid peatanud Stalinit? See, et mõned tema vasallid, näiteks Kaganovitš ja Budjonnõi ei tohi välismaale sõita? Naeru ajab peale! Või siis teadmine, et Venemaa rahva elatustase võib langeda? Veel suurem naerukoht. Rahva roll oligi püksirihma pingutada ja olla orjalikult kuulekas, või muidu… Praegu ollakse Venemaal veel leebed ja lubatakse rahulolematutel emigreeruda, nii nagu Nõukogude Liidust 1920. aastatel. Aga piirid võib ka kinni panna. Kes on sees, see on sees ja pidagu mokk maas.
Kõik märgid igatahes näitavad, et olukord Vene riigis saab praegu minna ainult jõledamaks.
