Mereääreblogi: Yoko Alender: Kuidas saab Tallinna peaarhitekt öelda, et eraomand ei ole avaliku huvi objekt?!
Linn kehtestas juba 2004. aastal Russalka- ja Paljassaare vahelise detailplaneeringu. Kahjuks oli tegemist nii lühiajalise visiooniga, et täna ei ole selle paberiga enam suurt midagi peale hakata. Ja parem oleks, kui sellest lähtuvalt midagi ei arendataks, sest hulk asfalti ehk sajandialguse autoõhinas planeeritud Põhjaväil ei teeks Tallinnast merelinna ega ka mereäärt kvaliteetseks elukeskkonnaks.
Põhja-Tallinna üldplaneering on algatatud 2006. aastal ja selle koostamine venib siiani. Linnaruumi kujundamise põhitõed on muutumas. Õnneks on kohalikel asumiseltsidel veel alles õhinapõhist jaksu ning kui väga tahta ja teada, kuhu suunas liikuda, siis on võimalik ka muutusi esile kutsuda. Seda näitab rekonstrueeritud Soo tänav ja loodetavasti hakkab näitama ka Kalarand.
Tõsi, mereääre puhul pole ei kinnisvaraarendajad ega ka linnavalitsus suutnud kasutusele võtta NSVLi piirivalvest tühjaks jäänud mereäärseid alasid. Väidan, et probleem seisneb selles, et linnal puudub visioon ja otsustavus, millisena Tallinna mereäärt näha tahetakse.
Aga võibolla ei soovigi linn säärast visiooni omada, sest siis peaks seda ka ellu viima ning avalikku huvi kehtestama? Äkki tuleks siis asendustegevustega tegelemise või valitud arendajate soovidele korruptiivselt reageerimise asemel ka päriselt linnaruumi paremaks teha?
Eesti Vabariigis on kohalikul omavalitsusel volitus ja seega ka võimalus planeeringutes lubatavate ehitusmahtude ja funktsioonide kaudu suunata linna arengut. Maa on Tallinnas valdavalt eraomanike kätes ja seetõttu on eesmärgipärase arengu eelduseks, et linnal on visiooni ja seda planeeringute kaudu kinnisvaraarenduste juures ka kehtestatakse. Täna kostab aga linna peaarhitekt, et eraomand ei saa olla avalik huvi objekt...
Ei saa nõustuda ka Rainer Katteliga, kes Mereääreblogi eelmises sissekandes väitis, et igasugune eraomandil põhinev ja turu reegleid järgiv arendus on määratud olema keskkonda vaesestav "jõukuse tuimestav väetis" ja soosida tuleks kindlasti vaid sotsiaalkortereid. Vaadates Skandinaavia või Suurbritannia näidet, usun, et on võimalik ka tasakaalustatud areng.
Lisaks ei ole sotsiaalselt ega linnaruumiliselt mõistlikud üheselt määratletud elanikkonnaga monofunktsionaalsed alad, nagu näiteks teised Tallinna munitsipaalkorteritega alad - need on tõesti reeglina üsna vaese linnaruumiga. Kohalike poolt algatatud orgaaniline ruumikasutus, näiteks Kalarand kesklinna urbaanse rannana või kultuurikilomeetri äärsed kultuuriruumid on võimalik siduda kinnisvaraarendusega. See eeldab aga linnalt avatud ja jõulist lähenemist.
Arhitektkond on 10-15 aastat rääkinud, kirjutanud ja kavandanud mereääre positiivset ja mitmekülgset arengut. Ka kultuurikilomeeter oli loovisikute algatus Kultuuripealinn 2011 projektidest. Kui linnal endal puudub visioon, on võimalik kutsuda appi neid, kel see olemas on. Tulgu nad siis kohaliku initsiatiivgrupi või erialainimeste hulgast.
Nendega koostöös oleks linnal poliitilise tahte ja koostöövalmiduse korral võimalik defineerida avalik huvi ja see ka kehtestada. Ja seda vaatamata faktile, et meil ei kuulu 80 protsenti maast linnale, nagu see on näiteks Helsingis.
Tean omast kogemustest, et kui linnal on visioon, on võimalik veenda ka arendajaid, et leida avaliku ja erahuvi ühisosad. Selline mudel toimib näiteks Telliskivi Loomelinnakus. Erahuvi tekitab uut kogukonda ja nemadki soovivad osa saada heast ning inimväärsest elukeskkonnast.
Mina usun loovuse ja oskuste jõusse, samuti koostöösse. Kalarand võib veel saada praeguse linnaplaneerimise ja kinnisvara arendamise kultuuri muutumise tunnistajaks. Põhjust seda uskuda annab hiljuti toimunud kohtumine Kalarannas, kus olid kohal asumiseltsi ja linna esindajad. Ja nagu iga Kalaranda sattunud inimene võib näha, teevad ranna korras hoidmisel koostööd kohalikud ja arendajad.
Siinjuures mõjub muidugi õõvastavalt, et linn on juba enne detailplaneeringu kehtestamist asunud ehitama praeguse Kultuurikilomeetri asemele Kalaranna tänavat, tuues jalutajate lemmikkoha kõrval ohvriks ka sadu teeäärseid puid. Seda kõike tehakse ilma selge informatsioonita, miks ja milline tee on tulemas ning kuidas on tee-ehituse ajal tagatud pääs randa.
Kõigest hoolimata usun, et on võimalik, et hea koostöö tava juurdub ja kehtestub ka suurte majanduslike huvidega projektide puhul. Linna võimuses on selle eest seista. Mind võib muidugi süüdistada naiivsuses ja unistamises, aga kui pole ideaali ega suunda kuhu liikuda, pole ju üldse lootust paremale homsele.
Mereääreblogi on Eesti Päevalehe, Delfi ja Telliskivi Seltsi koostöös valmiv artiklisari, mis keskendub Tallinna mereääre ja linnaruumi tulevikule. Altpoolt on leitavad ka varem ilmunud lood.
