Suhtekorraldaja Kirsti Ruul: Obama kõne Eestis - samasuguse puudutuse tekitas viimati Ülle Aaskivi
Eesti Päevaleht jätkab USA president Barack Obama suurepärase kõne ajal analüüsi, et kes Eestist on viimaste aastate jooksul millegi sarnasega hakkama saanud. Suhtekorraldaja Kirsti Ruul meenutab Ülle Aaskivi kõne riigikogus, mis jahmatas oma otsekohesusega.
Silmapaistvad kõnepidajad vajavad särava kõne pidamiseks lisaks heale tekstile sisemist veendumust ja õiget ajastust.
Heinz Valk, kelle tsitaati Obama oma kõnes kasutas, oli laulva revolutsiooni ajal kahtlemata särav
kõnemees. Selleks, et kõne läheks kuulajatele südamesse, jääks meelde ja muutuks tsiteeritavaks, on vaja emotsionaalset puudutust. Kõne ei ole uudiste esitamise või heietamise
koht, vaid ühise platvormi leidmine väärtuste ja arusaamade tasandil. Ka laulva revolutsiooni ajal rääkisid kõned meie ühisest ootusest – vabadusest, erinevad olid esitajad, tonaalsus, kujundid, kirglikkus.
Säravad ja raputavad kõned vajavad sobivat pinnast. Eesti taasisesesvumisele eelnenud aastad olid
sütitavatele kõnedele ja oraatoritele viljakas pinnas. Ka Obama pidas kõne Tallinnas ajal, mil Euroopa julgeolekuolukord on muutunud ja inimesed tunnetavad üle aastakümnete sõja
hingust ja ärevakstegevaid muutusi.
Lähiminevikust võiks esile tuua Ülle Aaskivi kõne riigikogus 2006. aastal enne presidendivalimiste esimest vooru. Aaskivi mõne minuti pikkune, sisemise jõuga esitatud kõne raputas nii Eesti poliitilist eliiti kui ka ühiskonda, tuletades meelde nii poliitikutele kui ka rahvale, et saadikud on Eesti riigi ja tema põhiseadusliku korra, mitte partei huvide teenistuses. Ka selle kõne foonil oli kasvav rahulolematus poliitilise kultuuriga, mida ilmestas Keskerakonna ja Rahvaliidu kokkulepe keelata keskerakondlastest ja rahvaliitlastest riigikogu liikmetel riigikogus presidendivalimisel hääletada.
Rahu ja majanduskasvu tingimustes, kui kõige suurem vaidlus on küsimus, kas majandus kasvab 5,5 või 6 protsenti, on oluliselt keerulisem oma sõnumiga kogu ühiskonnas vastu kajada. See aga ei
tähenda, et riigile ja rahvale tähtsatel teemadel ning tähtpäevalisi kõnesid võiks lasta rutiinseks muutuda.
Kõnet ei ole mõtet pidadagi, kui selles puudub emotsionaalne puudutus, mis on sillaks kõneleja ja kuulaja vahel.
