Eduard Tinn: Kas teispool Narva jõge algab Aasia?
Hiljuti kirjutas Ahto Lobjakas tähelepanuväärse artikli "Maailm pöördub nihilismi". Nihilismi seostab Lobjakas saksa filosoofi Nietzsche nimega, kelle filosoofia" tähendab uskumist mitte millessegi, mitte millegi pühaks pidamist".
Mulle tundub, et Lobjakase Nietzsche tõlgendus on vildakas. Saksa filosoof kahtles tõe tunnetamise võimalikkuses, siit tema Sokratese, loogilis-mõisteslise lähenemisviisi, apollonliku alge ja muu taolise kriitika. Siin on tõepoolest võimalik rääkida Nietzsche nihilismist (õigemini agnostitsismist). Aga Nietzsche põhiseisukoht oli ikkagi see, et maailma ei ole vaja tunnetada, vaid teda on vaja omandada.
On vaja võidelda võimu eest maailmas, on vaja olla olukordade peremees, olla boss kui soovite. Saksa filosoofi jaoks oli selge, mida ta oma aja Euroopas vihkas ja see nimekiri on järgmine: töölisliikumine, sotsialism, liberalism, populism, parlamentarism, demokratism (kogu anglosaksi värk), kristlus (eriti ärritas teda viimase alandlikkus), kultuurisfääri kohitsetus ja ühekülgsus ning lõpuks viktoriaanliku epohhi silmakirjalikkus ja poliitkorrektsus.
Kas Nietzsche pidas midagi pühaks? Otse loomulikult: see oli võimujõud. Nietzsche polnud oma eelkäija Schopenhaueri taoline pessimist (sellisena näib ta Lobjaka interpreteeringus), ta mõjus nii kaasaegsetele kui ka järeltulijatele, reeglina ikka innustavalt. Juba tema üliinimese ideaalis on midagi sellist, mis peaks meid maast kõrgemale tõstma. Ja alati kui inimesed satuvad oma targutuste või lõputute vaagimistega tupikseisu, siis võib meile tegutsemiseks jõudu anda justnimelt Nietzsche, kes nagu ütleks - olge peremehed, võtke otsustamisõigus enda kätte!
Minu jaoks on Nietzsche veel ka ilmaliku Euroopa kultuuri suurkuju. Tema "jumal on surnud" (teoses "Nii rääkis Zarathustra") tähendas seda, et on vaja vabaneda kahe aastatuhande pikkustest muinasjuttudest ning olla realistid. Inimestele on vajalikud uued pidepunktid. Juba renessansi ajal rääkisid julged mehed, et nad võivad ise olla jumalad, valgustajate jaoks pidi jumalat asendama teadus.
Kant, kes asetas kõlbluse usust kõrgemale, kinnitas, et iga isiksus peab looma oma "kategoorilise imperatiivi" ehk oma pidepunkti elus. Aga ka pärast Nietzschet arvas eksistentsialist Camus, kes nagu Nietzschegi ei uskunud maailma tunnetamise võimalikusse, et inimene peab ise looma väärtussüsteemi, millest elus kinni pidada ja millest lähtuda. Nii et Nietzsche ilmaliku printsiibi järgi elab täna pool Õhtumaast.
Nietzsche pole mingi ajaloo lõpu kuulutaja ega "viimane etapp õhtumaises ajaloos" (nii arvab Lobjakas). Ja üldse pole tänasel Õhtumaal (ehk Lääne tsivilisatsioonil) suures plaanis häda midagi, kuigi probleeme, loomulikult, jätkub. Lobjakas, keda ma olen ikka hinnanud kui autorit, kes eesti ajakirjanduses on hoidnud ülal intellektuaal-filosoofilist mõttevahetust, on järsku muutunud panikööriks ja meheks, kes on kaotamas usku Euroopa väärtustesse? ISISe mehed, kes panevad täna toime kõige jälgimaid ja inimvihkajalikke tegusid planeedil, on Lobjaka järgi vandaalid "vaid Lääne vaatepunktist"?!
Aga meie kui eurooplased vaatamegi asju "Lääne vaatepunktist" ja kuidagi teisiti asju vaadata ei saagi. Enda eelkäijate väärtusi me maha salata ei või. ISISe usuvõitlejad on meie aja barbarid ja meie tsivilisatsioon nendega leppida ei saa. Jänkid peavad oma sõjatöö Iraagis lõpule viima ja eurooplased peavad neid selles abistama.
Lobjakas on oma maailmalõpu paanikas valmis hülgama ka antiigi ja valgustusajastu klassikud?! Aga mis Euroopa väärtuste kandjad me ilma nende klassikuteta üldse oleme? Muide, autor võiks siiski teada, et ei Descartes, ei Hegel ega ka kriitilise perioodi Kant ole mingid valgustajad...
Veel ühes küsimuses ei tahaks Lobjakaga nõus olla. Talle meeldib, et mõiste britt, prantslane või sakslane tähendab passi omanikku. Tegelikult on kõik vastutustundetu migratsioonipoliitika resultaat, mis on kinkinud Euroopale sellise probleemi nagu multikulti ühiskond. Tänane multikulti ühiskond elab hirmu all, et mis juhtub siis, kui ISISe sõdalased Euroopa kodudesse tagasi jõuavad?
Eestlased on nendest muredest priid, mis sest, et Lobjaka arvates oleme siin Eestis oma "valguse vähesusega" multikulti Euroopast maas. Meie viga olla see, et nimetame eestlast ikka eestlaseks, meie venelast venelaseks, meie tatarlast tatarlaseks. Oleks aeg neid kõiki nimetada eestlasteks. Ja seda eriti, arvestades, et tegelikult austame Eestis iga inimese kultuurilist identiteeti rohkem, kui seda tehakse Prantsusmaal, kus igast inimesest tehakse sundkorras valitseva rahva (vanamoodsalt öeldes prantslase) nimekaim.
Ja lõpetuseks veel Nietzschest, kes unistades ühtsest Euroopast, oli seisukohal, et juhtroll selles ühenduses peaks olema sakslaste, venelaste ja juutide käes. Nagu näeme, erinevalt Lobjakast, peab saksa mõttehiiglane venelasi eurooplasteks. Lobjakas asetab aga venelased koos hiinlaste ja kalifaadijüngritega kindlalt ja ühemõtteliselt Aasiasse. Näen siin tüüpilist ugrilikku distantseerumist ebamugavast probleemist - algab ju teisel pool Narva jõge justkui teine, meile võõras ja vaenulik tsivilisatsioon (Huntingtoni seisukohta korrutatakse meil ju hommikust õhtuni).
Ainult et intellektuaalid ei peaks asju lihtsustama. Jah, Nietzsche on Venemaal populaarne, jah tema maailma
omandamise filosoofia on leidnud Venemaal järgijaid, kuid kas siis Lääne tsivilisatsioon pole aastatuhandete jooksul võimujõudu hinnanud ja temast lähtunud? Elu on ikka võitlus olnud. Võimu eest on osanud võidelda ja võimu tahet on hoidnud ajaloos üleval kogu kristlikust kultuurist lähtuv maailm nii Läänes kui Idas. Usun, et maailm ei pöördu mingisse nihilismi ning vanad väärtused toimivad ikka ja jälle.
