Merle Palmiste homses laupäevalehes LP: lõpuks ometi võin teha, mida ise tahan!

Me tarbime meeletult ja sellest tulebki suhtumine, et „oh, me oleme nii vaesed, kui me kõike ei saa”, ütleb Merle Palmiste. Ise ta sukasäärde raha ei kogu, vaid investeerib selle endasse –tunnetesse ja reisidesse.

„Mida filmitäht sööb?” käib mul peast läbi, kui piknikukorvi pakkima hakkan. Millegipärast kipub Merle Palmistele mõeldes esimesena pähe justnimelt sõna filmitäht, ehkki Merle on endiselt Draamateatri palgalehel, kuhu ta nimi 22 aastat tagasi kanti. Üks on menüüs kindel: jõhvikamahl. Merlele see maitseb ja pealegi sobib ka konteksti, sest Merle teeb me intervjuuks kohta valides ettepaneku minna Viru rabasse.

Varahommikul Merlet ta koduukse ees oodates selgub, et tema kummikud on maale jäänud. Kuid Merle jaoks ei ole väljapääsuta olukordi, vaid õiged mõttemustrid. Seega astub hetk hiljem uksest välja läikiva siidiräti, pärlkõrvarõngaste, heleda tolmumantli ja mustade lakk-kingadega Merle, kes kannab süles kahte kasukat.
„Mõtlesin, et võtan mõlemad, eks siis hiljem näeb, kumb ümbrusega paremini kokku sobib, ja selle saabki pärast ujumist ümber võtta,” lausub Merle absoluutselt aristokraatsel häälel. Jah, Merlel on alati kuhugi minnes rohkem kui üks komplekt riideid kaasas. Ka rabajärves käib ta vahel ujumas. Ikka punastes bikiinides.
Paar tundi hiljem, kui Merle on veeprotseduuridega lõpetanud ning rabajärve kaldal jalga kõlgutades toidukorvist värskelt küpsetatud Karjala pirukaid ja croissant’e maitseb, saabub samasse ka laste ekskursioon. Mõned tunnevad Merle ära, kihistavad ja nimetavad teda Rebeccaks, sest on suvel telekorduses olnud „Kälimehi” näinud. Merle reageerib naeratusega alles siis, kui üks julgem tema poole pöördudes ütleb: „Tere, Rebecca!”
Hetk hiljem on Merle aga justkui väljalülitunud ja täielikult keskendunud sellele, milleks ta tegelikult rabamatka ette võttis. „Käin siin või metsas sellepärast, et ma saan nii energiat. Lihtsalt lähen ja ei tee mitte midagi,” hakkab naine rääkima, öeldes, et pärast sellist käiku koju jõudes tunneb ta end esiti väsinuna. „Kuid siis tuleb äkki meeletu energia ja võib juhtuda, et olen öösel kolmenigi üleval.”
Rabadega on Merlel veelgi erilisem side. „Mind meeletult tõmbab sinna, sest raba on ürgne ja puutumatu,” tunnistab naine ja ta hääletoon annab sõnadele värvid.
Ka see aasta on Merle elus omajagu müstiline olnud ja näitlejanna rahulik tõdemus „Sellist perioodi ei ole mu elus olnud viimased 25 aastat!” tekitab loomulikult hulga küsimusi. Sellest perioodist me räägimegi.

Sind hommikul autos oodates tuli raadiost laul, milles read „aeg oli raske siis – gangsterid, vaesus, kriis”. Sa oled nende kolmega eri rollide kaudu kokku puutunud, aga mida sa neist tegelikult tead?
Päriselust rääkides ja ausalt öeldes: ega vist teagi midagi. Ehkki kui Eesti kroon käibele tuli, siis juhtus nii, et isa oli maal ja meil olid emaga tõesti näpud põhjas. Ootasime, et ehk ta iga hetk sealt naaseb, aga ta ei tulnud ega tulnud. Helistada polnud ka kuhugi. Kodus oli meil täpselt leiba ja pudel õli. Sedasi me siis praetud leiba hea mitu päeva sõimegi… Aga kui mõelda see pildike tänapäeva, siis vaesusega pole sel ju ometi pistmist.
Ka mina olen kokkuhoidlikult elanud, kuid vaene ei ole ma kunagi olnud. Mis see vaesus on? Et raha ei jätku? Siis tuleb kulusid kärpida. Ja seda, kas mu tütrel millestki puudus on olnud, peab tema käest küsima. Näitleja lapse elu on, nagu on. Ei, vaene ei ole ma kunagi olnud ja seetõttu vaesusest ka väga ei tea.

Kuidas sa raha enda juures hoiad?
Minu ja raha suhe on üsna eluterve. Ma ei ole üleliia ja hullupööra kokkuhoidlik inimene, kes hommikust õhtuni arvutab. Kas raha peab üldse nii väga enda juures hoidma? Öeldakse, et mida rohkem raha ringleb, seda parem. Et kui sa annad ta rõõmuga ära, siis ta tuleb jälle rõõmuga sinu juurde.
Sukasäärde koguja ma ei ole, üldse ei kogu kuhugi ega midagi. Maist vara ja varandust kui sellist pole mul samuti. Ma investeerin endasse ja oma emotsioonidesse. Minu hobid on toit ja reisimine, inglise keeles kõlab see kõik hoopis paremini: foodtravelling. Mulle meeldib just see.
Käisin mõni nädal tagasi Budapestis ja elus esimest korda Michelini tärni restoranis. Küll mulle meeldis! Tõeline elamusrestoran, nagu [ballett] „Luikede järv”. Kahekesi lauas olijaid teenindatakse korraga, kelneritel valged kindad käes, kõik on täpselt läbi mõeldud ja liigutused on sujuvad, sünkroonsed. Ning muidugi see toit... Kui maitsev see oli ja kui ilusasti serveeritud. Küll oli tore.
Ja teisipidi: olen aastaid käinud Lasnamäel ühes Korea restoranis [Annön], mis on väliselt absoluutne vastand. Kuid millised maitsed! Nii et kõik oleneb olukorrast.
Kui saaksin praegu valida, kas reisida või osta endale Eestisse maamaja või teha hüper-super remont, siis valiksin alati reisimise. Praegu on mu elus selline seis.

Miks on Merle Palmiste elus üksi- ja omaetteolemise periood, mis sellele eelnes ja millest elu naise mõtlema on pannud, saab pikemalt lugeda juba homme, laupäevalehest LP!