Mälestades Jaak Joalat: "Teda seob tsivilisatsiooniga vaid mobiiltelefon. Seda ta sisse ei lülita."
No laula, Joala! Tee kas või korraks suu lahti! Puista südant, räägi eraelust, lase vannituba pildistada. Mismoodi muusika juurde sattusid? Kes on praegu kõige lootustandvam noor laulja? Kõige ekstreemsem koht, kus sa oled seksinud? Annad plaadi välja, jätame rahule, ausõna.
Viiskümmend viis. Mõned jooksevad selles eas maratoni, vaatavad uue naise või kannavad poppe tosse. Teised on selleks ajaks nelikümmend aastat rattas ringi ajanud. Ei viitsi enam. Korraga tuleb mõistus pähe. Võtavad kolme kuuga kümme kilo juurde ning asuvad tegelema hoopis kummaliste aladega. Sõidavad Tahiitile maalima. Harrastavad kepikõndi või võidavad kaunima koduaia tiitli.
Laulmisega ammu lõpparve teinud Joala müttab suurema osa ajast maal. Niidab muru, päikesest ära põlenud, juuksed salkus, Zippo tühi. Juuste all kaela peal vähe heledam rant. Nagu Neptun. Porgandid on üles võetud ja ära söödud. Varsti lubab päriselt maale kolida ja jätta Tallinna ainult koha, kus särki vahetada.
Luuleliselt öeldes seob teda siis tsivilisatsiooniga vaid pakk suitsu päevas. Mobiiltelefon on tal nagunii kogu aeg väljas. Roboti visadusele lisaks peab helistajal olema lotovõitja käsi, et juhtuda sellele kahele minutile ja kolmele sekundile, mil Joala päevas telefoni sees hoiab. Loeb sõnumid läbi ja helistab tagasi. Kui ei taha, ei helista.
Tahan, joon kisselli
Joala vaatas hiljuti üht totakat filmi. Mehe käest küsitakse: "Millega te tegelete?" Tema vastab: "Ma tegelen vaba aja sisustamisega."
Kahvel kukub pannkoogitaldriku äärelt maha ja määrib laua kooreseks. Teen nägu, nagu oleksin kirjutamisega ametis. Kui kolme sekundi pärast silmad tõstan, on kahvel vanas kohas tagasi ja laud puhas.
"Tööl ma küll ei käi."
"Ma kuulsin, et hakkate Vikerraadios saadet tegema."
"Maian (Kärmas) moosis ära. Kevadest saadik käis peale."
Tuleb tunnine muusikasaade kord nädalas. Eetris alates 4. oktoobrist.
"Aa, ma olen veel esitajate liidu juhatuse esimees. Sa ei tea, mis see on? See kaitseb esitajate õigusi. Ma olen sama paha nagu Kalev Rattus. Üks, kaks, kolm, neli, viis... kuues aasta juba."
Nii palju on ta survele lõpuks järele andnud, et püüab jõuludeks oma vanad lood CD-le saada.
"Inimesed tahavad minevikku tagasi, noorust uuesti läbi elada. Skeem on lihtne – vanaema paneb Georg Otsa peale ja valab pisaraid. Kogu aeg koputatakse südamele: miks ei tee, kõik ootavad. Mina ei oota, teie ootate! Ma e i t a h a! Kuidas te sellest aru ei saa! Ei no ikka, kuidas nii, see oli nii ilus. Mis siis. Mis see minu asi on."
"Praegu enam üldse ei laula?"
"Kümme aastat tagasi tegin paar piiksu. Saabki vist kümme täis, kui seda kolme paksu tegin? Siis ma kraaksusin kodus. Koer vaatas, et peremees on hulluks läinud. Kaheksa aastat kodus elanud, pole kordagi häält teinud ja siis korraga hakkab karjuma. Kas sa õunakooki tahad? Rohelise lehega."
Suu laulab, süda
Ühel hommikul, kui Joala läks bensiinijaama suitsu ostma, märkas ta, et inimesed vaatavad teda kuidagi imelikult. Astub putkasse sisse ja näeb Õhtulehe pealkirja: "Joala infarktiga haiglas."
"Kas ei olnudki siis infarkti?"
"Nad magasid maha." Hiljaks jäid oma looga. Joala paneb uue suitsu põlema, kogub hoogu ja räägib siis seiklusloo stiilis "Hulljulge merereis".
Ta oli püganud parajasti 30-kraadises kuumuses muru, kui tundis, et pilt läheb eest ära. Järgmine päev oli samuti imelik olla. Abikaasa saatis tohtri juurde. Joalal esimene kord elus perearsti juurde minna. Seal mõõdeti, uuriti – aga varahommikul kell 10 ja ilma kohvita pole Joalal vererõhku ollagi – ja taheti kohe pikali suruda. Lamagu seni, kuni kiirabi tuleb. Joala punnis vastu, istus trepile maha, aga juba tuldi järele. Kanderaamiga.
"Las ma istun!" nuias Joala.
"Te ei tohi üldse liigutada!"
"Lõpetage see tsirkus, ma sõidan ise sinna, kuhu vaja!"
Aga kiirabi toppis voolikud külge. "Vahivad paberit, kaltsud tuli musta kotti panna. Ma ei saanud muhvigi aru. Siis tuli tuttav koht ette: aastaid tagasi käisin siin oma vanaema vaatamas. See on see... reanimatsioon. Mõtlesin: tohoo kurat, nüüd olen küll jama sees!
Pool päeva vaatasin, kuidas ühte elustatakse või teine kooleb. Muidu oli mul hea olla. Vahivad siis minu südant ka, kui vene õde ütleb: “Protseduuridele!” Viidi siis kuhugi kosmonautide tuppa. Igaks juhuks tuli vaatama kõige targem papi. Säärest aeti mingi traat sisse, kaamera otsas, see läks otse südamesse.
Papi ütles: "Köhatage natuke." Küsis: "Kas te suitsu teete?"
"Kaks ja pool pakki päevas."
"Huvitav, teil ei ole üldse suitsumehe köha!"
Profülaktika mõttes pandi arterisse üks võrk, mis nüüd soone laia hoiab.
"Sellest ma sain aru, et kui jooned on allapoole, siis on midagi olnud. Aga kui küsisin nende käest, kas nad suudavad öelda, oli see nüüd või millalgi varem – keegi ei tea."
Selle asemel, et pikali olla, passis Joala nädalavahetusel peale, võttis haigla hoovil päikest ja tagus poistega jalgpalli.
Esmaspäeval vereproov. Patsient hakkab kannatust kaotama.
"Krovi netu! Verd ei ole! Mina lähen koju, aitab jamast."
Aga haiglast väljasaamiseks oli vaja veel terapeudi juurest läbi minna.
"Pange käed ette. Liigutage näppe. Liigutage varbaid.” Liigutage varbaid, kui patsiendil on ammu jalgpallimats seljataga!
"Aitäh, nägemist!" ütles Joala seepeale eriti viisakalt ja tuli tulema.
"Tabletiretseptid viskasin kõik prügikasti. Jutt oli selline, et seda peate nüüd iga päev võtma, alates tänasest päevast, nii kaua kuni ära kõngete."
Muud polnudki selles loos hullu, ainult lapselapsest oli kahju – vaeseke juhtus hommikul "Terevisiooni" vaatama, kui räägiti, et Joala infarktiga haiglas. Laps ehmatas ära ja nuttis vanaisa pärast lahinal. Tegelikult oli vanaisa juba ammu väljas.
“Mis, kurat! Mitu korda ma pean neile ütlema: tunnen end väga hästi! Puhast õhku ja puhast vett on vaja, see ongi eluks kõige tähtsam. Aspiriin on ainuke rohi, mis ma võtan. Ma ei jäägi haigeks. Kui jään, siis võtan mett ja teed. Inimene võib elada terve elu, süües päevas kaks lusikatäit mett."
Paar päeva pärast intervjuud on Joala gripiga pikali maas.
Milleks toota töötatöölisi
Kui bänd vestluspaigas mängima hakkab, arvab Joala, et kõrvakuulmise säästmiseks on paras aeg mujale minna. "B.B King," osutab ta möödudes seina peal rippuvale pildile ja krapsab eriti kergejalgselt trepist üles. Jõuan vaevalt nii hiilgava füüsilise vormi üle pead vangutada, kui ta viimasel astmel koperdab. Kurat ja issand jumal – trepp saab Joala mõlema parasiitsõna osaliseks.
Joalaga on tore juttu ajada. Ent temaga on ka väga hea vait olla. Kui inimene oskab öösel tuult kuulata või teab, et pääsukestel on teised pojad, siis on see minu meelest väga ilus. Joalal on erakordne muusikaline kuulmismälu. Tal pole vaja pleierit kaasas kanda – kui on lugu ühe korra kuulnud, võib ta muusikat kuulata oma peas sama täpselt kui play-nupule vajutades. Joala teine flöödiõpetaja Elmar Peäske (esimene oli Kalju Vest) ei mänginud talle tunnis kunagi lugusid ette, et poiss õpiks ka noodist mängima.
"Oi, Peäske oli..." laksab Joala oma õpetajat meenutades vastu diivanit. "Ütles kohe: sa kuradi poiss pole ju vahepeal pilligi kätte võtnud! Mäletan, et mingil eksamil istus Peäske viimases reas. Kui tuli raskem koht, võttis lahtise toolipõhja kätte ja kui ilma vigadeta mööda sai, siis pani tagasi. Toimis."
Õpetajad jätavad inimese ellu ja suhtumisse mõnikord nii tugeva jälje, et pärast midagi muuta on peaaegu võimatu.
"Ei saagi muuta! Kõik. Valmis. Jube amet. Tulingi Otsa-koolist sellepärast ära. Milleks toota töötatöölisi? Saavad sisse ja mõtlevad, et on staarid valmis. Kes on su õpetaja? Ohh! Grammy paistab! Lõpetavad kooli ära – telefon ei helise. Järgmine päev ka ei helise. Sind pole kellelegi vaja. Miks? Eestis pole sõubisnist. Ei saagi olla! Issand, keegi on ilma minu teadmata šokolaadi söönud..."
Hääl ökomuusika ajast
"Kas sa seda oled näinud, kuidas lugusid tehakse?" Joala näitab oma kodustuudios, mismoodi "põhju" lindistatakse. Vajutad süntesaatoriklahvi ja noot jookseb juhetpidi otse arvutisse.
Seal võib sellega teha sada imet. Väike näpuviga? Pole hullu, tõstame kõrgemale, madalamale, venitame pikemaks või lühemaks, nii nagu vaja. Heli on praegu sama hästi vormitav materjal kui savi või plastiliin.
Inimhäälega võib teha rohkemgi trikke. Joala laulud on sisse lauldud siis, kui kõik tuli ühe jutiga sisse mängida. Tuli viga, siis tuli. Aeg on otsas, nägemiseni. Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.
Spordikotis CD Phil Collinsi oktoobrikuu kontserdiga, vana nokats – Top Raadio, Makarov Music. Muhe ja sõbralik sell. Kes on valvenaeratuse taga?
Tundus, et kogu jutuajamise jooksul oli üks kord, kui ta näitas, mis ta sees tegelikult on. See oli kell pool kaks öösel Kalamajas. Märkas plangu taga räpsikut kasepuud. "Aga kus mul on maal kasemets!" ja rääkis siis, kuidas ta maamaja juurde tee rajamisel said suurte kaskede juured buldooseri käest rapsida. Joala käis iga puu juures, palus eraldi andeks ja tegi pai. Vaikus. Jutt lõppes sealt ära, kust oleks pidanud algama.
Jaak Joala
Sündinud 26. juunil 1950
Õppinud Tallinna 17. keskkoolis, Tallinna 46. keskkoolis, Tallinna G. Otsa nimelises muusikakoolis
Pere: abikaasa Maire, poeg Janar (esimesest abielust) ja pojatütar Karmen, kes läks sügisel kooli.
Alustas ansamblis Kristallid flöödimängijana
Laulnud ansamblites Virmalised, Kristallid, Radar, Laine, Kustas Kikerpuu ansamblis
Tuntumaid laule: "Suveöö", "Suveaeg", "Besame Mucho", "Öö Chicagos", "Butterfly", biitlite lugude eestikeelsed variandid.
Rollid: kaksikpeaosa telefilmis "Teisikud", Estonia "West Side Story" Tony ja "Suvitajate" Timmu.
G. Otsa muusikakooli lauluõpetaja (õpilasi: Evelin Samuel, Koit Toome, Jaanika Sillamaa)
Produtsent, olnud saatejuht ETV-s, Top-raadios ja B3-s. Oktoobris alustab Vikerraadios oma muusikasaadet.
Eesti esitajate liidu juhataja
Teised Jaak Joalast
Kes on Jaak Joala?
Mõni Joala laul, mis esimesena pähe torkab?
Tarmo (25): Jaak Joala on omaaegne superstaar. Laulis kunagi Radaris, esines palju Venemaal. Samuti mängis filmis, mille nimi mulle hetkel meelde ei tule, kaksikuid. Minu pleilisti ta siiski ei kuulu, ka raadios teda ei kuule, sest kuulan pleierit. Kui ta muusika aga kusagilt kõlaks, ega ma selle vastu ei oleks. Sõltub muidugi olukorrast.
Rita (38): Praegu on ta vist rohkem lauluõpetaja? Lapsena laulsin ta laule hästi palju, tema laulud olidki põhilised. Praegu ei tule küll ühtegi meelde... “Suveking”, oli vist nii? “Nurgas üksik suveking...”
Juta ja sõbrannad (keskeas): Joala, Joala... Praegu on ta üldse ära kadunud! Oli seal zŠüriis, noh, mis see on – see lauluvõistlus. Nohuse peaga ei tule meelde. Eurovisioon! Tema laule küll ei oska praegu nimetada. Niina, sa ei tea mõnda Joala laulu? Kuidas see käiski – isa tuli koju, Chicagos käis... Sai ju isegi kirjutatud üles neid. Pärast laulis vist kogu aeg Venemaal.
Oskar (23): Lapsepõlvest meenub, et tema kohta öeldi “Kremli ööbik”. Praegu on põhihäda, et plaati pole. Ta on vist mingi maniakk, et keelab oma asjade avaldamist. Lauludest tuleb meelde – ma ei mäleta selle nime – “Ostab aasta pärast sääreväristaja, kui tilkagi ei joo”. Ma ei teagi, miks ta ei laula või miks ta soni peast ei võta. Võib-olla arvab, et on liiga hea või vastupidi, liiga halb.
Küllike (42): Minule meenub kohe lapsepõlv, siis oli tema esinemise õitseaeg. Eriti vaimustatud oli ema, kes oli iga kord kui naelutatud teleka ees, kui Joala laulis. Kui raadiost mõni laul tuli, keerati nupp kohe põhja. Kõik naised olid sillas. Lauludest tuleb meelde “Linavästriku laul”, “Suveöö unenägu”... Eks ta oli ka selline moekas kuju, välimuse, stiili ja imid?iga teistele eeskujuks.
Ei tea, miks ta enam ei laula?
Kindlasti on hääl ära. Ma arvan, et see on ikka vanuse probleem. Võib-olla äkki tervises küsimus? Ma ise kuulan muidu hea meelega selle aja esinejaid, isegi mu lapsed ei põlga ära.
Inventuuritegija: Hüüdnimed tulevad kõigepealt meelde – JasŠa Jolkin ja Kremli Ööbik. Venelased ei osanud “Joala” välja öelda. Kaksikvenda mängis filmis. “Suveööd” laulis... Ei tulegi rohkem meelde. Ma ei ole nii vana, ma ei oska öelda! Praegu tegeleb vist ikka muusikaga. Muusikakoolis on õpetaja.
Marika (36): “See-pää-raast naerata nüüd jälle sa...” See oli veel siis, kui ta oli noor ja armas. Kõik keskealised naised armastasid teda. Pärast hakkas ta kõrist häält välja pigistama, ja siis naised ütlesid, et vanasti ikka Joala laulis nii ilusti. Ja seda veel, et Arne Oidi suurepäraseid laule ei ole keegi paremini laulnud kui tema.
Ulla (68): Jaakko Joala? En ole ikinä kuullut. Anteeksi, en tiedä, mä olen suomalainen.
Villu (29): See laul, et “Meri, mu tuhandenäoline sõber”. Moskva. Et ta on vana kala. Hästi aukartust äratava minevikuga tüüp. Mis siis oleks olnud, kui piir oleks lahti olnud! Ja loomulikult film “Teisikud”, jumal hoidku! Seda lindistatakse video peale ja tehakse sõpradega filmiõhtuid. Praegu ülekolmekümnesed vaatavad seda hinge kinni pidades. Tõeline klassika!
Kadri (24): Olen sattunud hääletama ta auto peale ja saanud nii Nõva surfilaagrisse. Joala sõitis sinna “Kaks takti ette” saadete pärast. Vana kooli mehena Joala ei surfa, aga sõidab veesuuskadega. Sõbranna, kellega koos laagrisse läksime, ei tundnud Joalat ära, kuigi ise on jube fänn. Pärast, kui kohal olime ja ütlesime, siis ei saanud ta sellest kogu õhtu üle. Oleks saanud autogrammi või midagi, igal juhul oli ta päris endast väljas. Tegelikult võib lisada, et Joala alustas sõitu 160 km tunnis, kuid isegi tema pidi hoo maha võtma, kui saabus kurikuulus munakivitee lõik.
