Laine Randjärv: Avalikus kohas joomise lubamise seadus ehk mida teha Sarviku ja viinapudeliga tänavapildis?
Sotsiaalmeedia võidukäik on õpetanud meid arvamust avaldama mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, vaid ka iga päev avalikult oma nime all. Teisalt võimaldab selline suhtlusvorm pealiskaudsust. Võib juhtuda, et arutelud põhinevad mitte algallikal, vaid mõne esimese väljaütleja poolt antud tõlgendusel. Seetõttu ei pruugi valitsevad meeleolud sugugi peegeldada adekvaatset suhtumist näiteks kõne all olevasse seadusesse kui niisugusesse, vaid hoopis kellegi poolt antud hinnangusse.
Siinkohal tuleb meelde tuletada tarkusetera, et asjad pole mitte sellised nagu nad on, vaid sellised, nagu nad näivad. Praegu näib, et seadus on saanud juba ka uue nime – avalikus kohas joomise lubamise seadus.
Ärme parandame terveid hambaid
Tuleb möönda, et korrakaitseseaduse §55 puhul ongi juhtunud vastupidine plaanitule. Vaatamata sellele, et seaduseandja soovis olla liberaalne ning heatahtlik kultuurse alkoholitarbimise suhtes, anda kodanikele rohkem vabadust ning täpsustada ka klausleid, mis võiksid häirida kaaskodanikke, pöördus kõik pea peale. Seaduse rahva suus liikuv tõlgendus häirib ligi 90% inimestest ja seega ei täida plaanitu oma eesmärki. Siinkohal tahaks tõesti küsida: kas me ikka pidime parandama terveid hambaid?
Toon ühe vastuolulise näite. Nagu mäletame, tekkis kevadel ühiskonnas suur pahameel selle üle, kui õllefirma oli laulupeo sponsoriks. Seda võeti justkui pühaduse rüvetamist. Ehkki firma toetas laulupidulisi suure hulga karastusjookide ning veega, tõusis vastaliste abiga suur rahulolematus õllemüügi vastu meie traditsioonilisel kultuuriüritusel. Kodurahu huvides ja kompromissi otsides koondati õllejoomine turvatud ning kontrolli all olevasse telki.
Samas tuleb tunnistada: üldlaulupidu toimus tegelikult juba pärast korrakaitseseaduse rakendussätete jõustumist. Kui nüüd tähte närida, siis võiks väita, et laulupeo ajal rikuti korrakaitseseadust. Nimelt oleks ehk õiglane tunnistada, et laulukaare juures eraldi alal lahja alkoholi joojaid, kellel seaduse järgi oleks olnud õigus tarbida õlut igal pool, piirati ebaseaduslikult. Ja seaduse järgi oleks tohtinud juua mitte ainult lahjat alkoholi, vaid üldse mingeid vägijooke. Paradoksaalne, aga nii ta tõe huvides oli.
Eesti alkoholikultuuri eripära
Mis plaanid siis valitsusel selle seadusega tegelikult olid?
2007. aasta juunis algatatud seaduse eeskujuks võis olla püüd liikuda näiteks Brüsseli või Melbourne'i jälgedes, kus alkoholitarbimine avalikus ruumis on lubatud. Taheti, et oleks sama mõnus ja vaba kui välismaal.
Meil juhtus aga vastupidi soovitule. Seega kahetsusväärne olukord. Välikohvikutes ajaveetmise asemel eelistavad mitmed pidulised nüüd hoopis poest ostetud odava märjukese – mida muuseas saab ju osta vaid piiratud ajal – lärmakalt manustamist tänaval.
Tunnistagem siis tõsiasja, et erinevates ühiskondades on ajalooliselt kujunenud välja ka teatud erinevus jookide eelistustes – Lääne-Euroopas ei jooda üldjuhul kanget alkoholi, mis tähendab, et pargis ja tänaval üleliia alkoholi tarbinud isikuid kohtab vähe.
Täna puudub meil täpne statistika juhtumite kohta, kus politsei on välja kutsutud ja pidanud lahendama ebameeldivaid situatsioone. Võib arvata, et need, kes ennast häirituna tunnevad, ei kihuta politseid kutsuma, vaid püüavad esmalt ise eemalduda kohast, kus juuakse tsiviliseeritud ühiskonnale ebaomasel moel. Masendav on kohata sulaselge viinapudeliga suul ringi tuiavat linnakodanikku või tegelast, kes istub Marie Underi monumendi juures, jalad purskkaevu vees, ning kulistab Sarvikut. Üht häirib, kas või ainult sellise pildi nägemine, mõni teine peab aga vastu nii kaua, kuni joobnud tegelane end siiski viisakas kauguses hoiab.
Tahtsime hästi, välja tuli kehvasti
Kuna praegune seaduse sõnastus ning sellest tulenevad tegevused on vastuvõetamatud enamusele elanikkonnast, siis on parlamendil ilmselgelt kohus selle mure lahendamisega tegelda, mis ka lähiajal ees seisab. Samuti ei ole kehtiv olukord kooskõlas ei rohelise raamatu ega muude alkoholipoliitika põhimõtetega.
Endise linnapeana häirib mind ka asjaolu, et „hea riik“ kõike lubab ja „pahad“ omavalitsused on sunnitud olema keelualade kehtestajad. Kas peaks siis kaart näpus mööda Eestimaad ringi käima, et kogemata mõne omavalitsuse poolt piirangutsoonis õlle joomise eest trahvi ei saaks? Või teeks keegi toreda nutitelefoni rakenduse?
Korrakaitseseadus tervikuna on vajalik ning käsitleb olulisi teemasid. Ent pinnuks silmas olev ja ühiskonna meeleolu häiriv, randades alkoholitarbimist võimaldav ning hetkel mitmeti tõlgendatav avalikus kohas käitumise üldnõuded kehtestav §55 punkt 5 vajab ülevaatamist.
Emalikult lõpetades julgen öelda, et vajame seaduse loomulikku, normaalset toimimist viisil, mis võimaldaks lastel ja peredel, armunutel või lihtsalt mõnusatel seltskondadel meie igapäevases elukeskkonnas end häirimatult tunda. Olgu kodumaja ees, bussipeatuses, rannas või raekoja platsil. Ja kui selle arutelu käigus tuleb tunnistada, et tahtsime hästi, aga välja tuli kehvasti, siis see pole mitte nõrkuse, vaid tugevuse tunnus.
