Kaido Höövelson homses LP-s: oleksin võinud enne Eestisse tagasi tulekut rohkem ette mõelda

Kaido Höövelsoni telefon on viimased viis Eestis oldud kuud pea lakkamatult helisenud. Vastu võtab mees aga need kõned, millele hetkel vastata saab või jaksab. Tuttavale numbrile helistab hiljem ka tagasi. See ei ole uhkusest tingitud - elus lihtsalt tuleb teha valikuid ja tehtutega silmitsi seista.

Meie kohtumise aega ootan oma tubli mitu nädalat. Ja siis, ühel päeval, ütleb Höövelson, et nüüd on see hetk. Aga kus me kohtume? Kaido muheleb ning soovitab sõbralikult, et hakaku me Laekvere poole sõitma ja umbes tunni aja pärast võiks helistada, siis ta juhatab, kuhu täpselt.
Kaido ootab meid oma tõuloomafarmis. Küll on ilusad loomad, eranditult kõik seitsekümmend! Suurte tumedate silmade ja läikiva musta karvaga, mõnel lööb sekka juba ka punakat tooni. „Näe, jah, talvekasukas neil ju selline punakas,” seletab peremees, võtab laudast kartuliämbri ja astub, paar parajamat pabulat peos, juba ootava koonu poole.
Hetk hiljem lubab peremees fotograafil elektriaedikust voolu välja lülitada, ise kiikab üle emasloomade kaugemale: „No kus see vanamees siis nüüd on?” Otsitu leidnud, hüüab ta karja ainsa pulli enda juurde. „Neil kõigil on nimed ka [siltidena kõrvas], aga ainult teda tean täpselt nimepidi kutsuda. Mis sa arvad, mis ta nimi on?” muheleb Kaido ja otsib kolmeaastasele Barutole ämbrist kolm ümaramat kartulit.
Huvitav, mis sest tõupullist kord saab? Kaido ise loodab, et lihaks ta ei lähe. „Hea oleks, kui neist keegi ei läheks, aga elus pole alati nii, nagu soovid,” tõdeb täpselt aasta tagasi sumomaadleja karjääri lõpetamisest teatanud atleet. Jaapanist kirsiõite õitsemise aegu lahkunud Kaido hääles on nukrust ja kohe ka rõõmu, kui ta teatab, et juba järgmisel nädalal lendab Jaapanisse. Seekord ainult mõneks päevaks ja ühtegi võistlust ega turniirivormi nõudvat trenni tal enam ei ole. Mis ootab Kaidot ees seal saareriigis, siin Virumaal ja Eestis laiemalt ja kuidas oma elus (jälle kord) tubli kannapöörde teinud noor mees end tegelikult tunneb, seda küsida tahangi. Kaido mõtleb hetke ja ütleb siis, et sõidame nüüd õige tema lapsepõlvekoju: „Seal soojem vestelda.”

Olete nüüd pea pool aastat kodus tagasi olnud. Kuidas teil läheb?
Ei oska veel täpselt öelda. Pole saanud hakata õiget elu elama, sest ajakirjanikke voorib siin tihedalt. Jaapanlased käivad kõige rohkem: kahe kuu jooksul on käinud kokku kaheksa eri kanalit. Seni viimased lahkusid nädala eest. Ja kui tullakse, siis ikka nädalateks, tahetakse väga põhjalikult näha, millega pärast sumokarjääri tegelen ja kas ma saan siin oma eluga hakkama.

Ja kas saate?
Pealtnäha on kõik ilus.

Nii algab Kaido Höövelsoni seni avameelseim intervjuu, milles räägib hiljuti profisumo karjääri lõpetanud ja viis kuud tagasi Eestisse naasnud noor mees valust, igatsusest, lootustest ja tegelikkusest. Pikka usutlust saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!