Juhtkiri: Keemiafirmade viimsepäeva- kuulutus
„Plaanitava maksupoliitika tõttu ähvardab meie põlevkivitööstust sulgemine, mis tähendaks 24 000 töötut Virumaal.” Viimsepäevastsenaarium jätkub 250 miljoni eurose saamata jääva maksutuluga ja välja on käidud hoiatus, et hakkame sõltuma välismaisest energiast. Musta värvi pole kokku hoitud.
Ida-Virumaa on Eestile kahtlemata strateegiliselt oluline piirkond ja iga otsus peab olema korralikult põhjendatud. Kuid kas asi on nii hull, kui Eesti keemiatööstuse liit ja näiteks selle oluline osa VKG püüavad meid juba mõnda aega uskuma panna? Riigikontrolör Alar Karis kinnitas juba aasta tagasi põhjaliku auditi järgi, et põlevkivi maksustatakse liiga vähe, kuigi põlevkivitööstusel on korralik kasumlikkus. Kaevandamise keskkonnamõju ei ole vähenenud ja keskkonnatasude praegune süsteem, ütles riigikontrolör, ei sunnigi seda mõju vähendama. Jõulisema maksustamise poolt on ka säästva Eesti instituut. Seega pole kaevandustasude tõstmine päris äkkmõte.
Üle-eelmisel aastal teenis Viru Keemia Grupp 34 miljonit eurot kasumit, mullu vähem, veidi alla 20 miljoni, aga ikkagi päris suure summa. Alles äsja oli VKG nii heas seisus, et võttis 80 miljonit eurot laenu. Firma keskmine palk on vägagi viisakas, ikka puha neljakohalised summad. Kas asjalood lähevad väga korraliku kasumlikkusega ettevõtete jaoks tõesti nii halvaks? Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus tahab, et aastail 2016–2025 tõuseksid eri keskkonnatasud igal aastal 3–10%. Väheusutav, et selline koormus võiks vähemalt esialgu Eesti keemiatööstuse täiesti välja suretada. Kas see juhtub tulevikus, kui tõus aina jätkub, on muidugi iseküsimus. Uurimiskeskuse Praxis analüüs annab vähemalt siiamaani keskkonnatasude tõusule rohelise tee. Kui kumuleeruv maksukoormuse tõus edaspidi liiga rängaks osutub, peaks see olema ettevõtete kasumites näha ja sel juhul tuleks paindlikult reageerida. Keemiatöösturid aga võiksid võtta kainema tooni.
