Toomas Alatalu: Ukraina – revolutsioon toetas oma seniseid juhte
Varsti me räägime „Euromaidani revolutsioonist“ minevikus, sest Ülemraada valimised viisid lõpule poliitilise võimu vahetuse riigis, ajutiste võimuinstitutsioonide aeg on ümber ja algab n-ö igapäevane, seaduste järgi ja alusel käiv areng.
Veebruarist Kiievis võimul olnud jõudude valimiseelses jagunemises kaheks – „Petro Porošenko blokiks“, mida juhtis Kiievi linnapea ja partei Udar juht Vitali Klõtško, ja Rahvarindeks, mida juhtisid Raada esimees Oleksandr Turtšõnov ja peaminister Arseni Jatsenjuk, polnud midagi üllatavat, sest valimiste loogika kohaselt võtavad kaks nimekirja kokku rohkem hääli kui üks ühendnimekiri. Samas on isegi hea, et Rahvarinne suutis napilt PPBd edestada, sest see oli ikkagi toetus revolutsiooni otsestele juhtidele novembrist 2013 peale – algul opositsioonis, siis riigis ja valitsuses.
Porošenko tõusis revolutsiooni kolmandaks juhiks presidendivalimiste võitjana 25. mail, ent tasub teada sedagi, et ta oli nende Ukraina poliitikute, kindralite ja ärimeeste hulgas, kes ruttasid Krimmi päästma. Nimelt lendas Porošenko uute võimude volitusel 12. märtsil Simferopolisse sealseid inimesi veenma, et need loobuksid referendumil osalemisest, ja tal tuli seal maitsta Kremli käivitatud taktikat täiega – Porošenko pidi tänavail jalutama „roheliste mehikeste“ piiramisrõngas ja kuulama massi solvavaid hõikeid, kuni ta uuesti autosse suruti ja see lennuväljale sunniti sõitma. Samas määras just see sõit ära tema koha revolutsioonis ja selgitab tema võidu võimsust presidendivalimistel.
Praeguseks on teada ka enamus ühemandaadiliste ringkondade valimistulemused ja võib kindlalt öelda, et valimiste kolm edukaimat – PPB, RR ja Lvivi linnapea Andri Sadovi Eneseabi (Samopomosch) saavad vähemalt 225 ehk pooled kohad raadas. Ukraina sündmustes on arvudel oma koht ja tasub mäletada, et eelmine president Janukovõts tagandati 21. veebruaril ametist 326 häälega olukorras, kus kohal oli umbes 410 saadikut. Moskva Kreml (ja Saksa ekskommunistid Bundestagis) olid aga kärmed teatama, et konstitutsiooni järgi pidanuks häälis olema 336 ja just see detail sai aluseks kisale riigipöördest Kiievis. Tänagi on seis nii, et valimisi ei toimunud Krimmis ja 15-s Donbassi ringkonnas, mis tähendab, et raadas saab olema 423 saadikut põhiseaduses ettenähtud 450 asemel. Ja kuni seda sätet ei muudeta, on ka praeguses koosseisus enamuseks 226 ja põhiseaduslikuks enamuseks 336 häält. Seda selgituseks, miks Porošenko tahab uue valitsuse taha vähemalt kolmesajalist seltskonda.
Selgelt revolutsioonimeelsetest jõududest väärib selgitust ekspeaminister Julia Tõmõšenko Isamaa (Batkijevstsina) seis. Mäletatavasti oli mullu novembris alanud revolutsiooni üheks esimeseks otsuseks Tõmõšenko vabastamine vanglast – nõue, mis oli 2012-2013 vaat et peamine töölõik Euroopa Liidu – Ukraina töösuhetes. EL kõrged emissarid Cox ja Kwasniewski külastasid 32 korda Ukraina võime, väisasid vanglat, istusid raada istungitel ja ...ei miskit!
Eesti peaminister Andrus Ansip söandas 2013. aastal pärast Kiievi külastamist esimesena öelda, et ei saa siduda Ukraina saatust ühe daami saatusega. Tasub mäletada sedagi, et Tõmõšenkot süüdistati riigile ebasoodsa gaasihinna kehtestamises ning räägiti ka selle tagamaast. Tänaseks on rahvas rääkinud ja Isamaal oli raskusi raadasse sissepääsuga. Tasub teada, et Tõmõšenko nimekirjas pääses raadasse ka Donbassis röövitud ja Moskva vanglasse toimetatud lendur Nadja Savtšenko, kes saab nüüd saadikupuutumatuse. Tõmõšenko on lubanud ta nimetada raada Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee delegatsiooni, mis tähendab seda, et Savtšenko vabastamisenõu muutub püsiteemaks Euroopa poliitkoridorides.
Isamaa tagasikäigu üheks põhjuseks on kindlasti tema varasemate Lääne-Ukrainas saadud häälte minek ilmselt Eneseabile, mis tõelise uustulnukana lubas riigile uusi poliitikuid ja neid on tõesti hädasti vaja.
Valimiste plussi poolele tuleb kindlasti kanda kommunistliku partei väljajäämise raadast (toetus 3,9%). Teda üritati küll keelustada, ent kuna vastavaid protseduure lõpule ei viidud, sai partei osaleda ja pärast rahva sõna on võimudel mõistagi kergem. Teoreetiliselt tuleks lähiajal nii mõndagi keelata, sest juba on selge, et ühemandaadiliste ringkondade kaudu pääses raadasse mitukümmend tegelast, kes nn lustratsiooni nimekirjade järgi ei tohtinuks kandideeridagi. Probleemiks saavad kindlasti ka mitme saadikuks valitud mehe isiklikud armeed – parteid võtsid meeleldi nimekirjadesse Donbassis sõdivate väegruppide komandöre. Kui aga meenutada kasvõi Paremsektori peameest Dmitrõ Jaroši (valiti ühemandaadilisest), siis tema mehed vahendeid eriti just ei valinud, olgu see sõja- või poliitrinne. Ettenägematu ja jõulise käitumisega mees on ka raadasse pääsenud Radikaalide partei juht Oleh Ljaško. Samas on kõigile selge, et praegu pole aeg kõigi seadusepunktide täpseks järgimiseks, võimalikud anarhiapuhangud tulevad lihtsalt üle elada ja vältida uute pingete loomist. Tuleb taluda ka isehakanud relvaformeeringuid ja seda vähemalt niikaua, kuni püsivad separatistlikud vabariigid Donbassis. Hea seegi, et viimastel oma ja Moskva-meelsed suuvoodrid raadas olemas – sinna pääsesid ka Janukovõtsi laialiajooksnud partei esindajad Opositsioonibloki sildi all.
Reaalne seis on siiski nii, et vaatamata kogu raada valimiste tähtsusele, jääb too kohe tahaplaanile niipea, kui moodustatakse uus valitsus, kes koos presidendiga hakkab riiki juhtima. Kuna Ukrainal puudub siiani suur osa euroopalikuks olemiseks vajalikest seadustest, siis raadat vajatakse küll ja korduvalt ning veel kuidas. Esialgu on selleks natuke aega ja saab tööks ette valmistada. Uus valitsus aga peab sõna otses mõttes tormama, sest pea et kohe on vaja käiku anda korruptsioonivastaste seaduste paketi viimane osa, mis on eeltingimuseks Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Liidu juba Ukrainale määratud rahade kättesaamiseks.
