Tähelepanu, valmis olla, start - valimiste-eelne parteijooks on käes
Mõneti kummalisel kombel on aga sel hooajal üha enam näha neid, kes sisuliselt kaheteistkümnendal tunnil enne riigikogu valimisi avastavad endas poliitiku ja leiavad, et nende panus Eesti riigi elu suunamisel ja seaduseloomes on hädavajalik. Nii kostub ootamatuid teadaandeid ühe või teise parteiga liitumise kohta inimeste suust, keda poleks osanud selles kahtlustada. Ja muidugi on sammu põhjendamine ikka seesama - olen vaadetelt liberaal, konservatiiv või võrdsuse ja vabaduse pooldaja.
Reformierakond, sotsid ja Keskerakond on kindlad diilid, vähemalt siis, kui ennustada tulevikku mineviku järgi. Sisse saavad kindlasti, küsimus on üksnes kohtade arvus. Tegelikult asjad nii lihtsad pole ja aeg-ajalt nagu ilma ennustamisega, toimuvad ka poliitmaastikul järsud muutused. Nüüd see ongi toimumas, tulenevalt kahest asjast. Esiteks kohalik põlvkonnavahetus. Ja teiseks erakordselt keeruline rahvusvaheline olukord.
Loomulik, et täna liigutakse eelkõige Reformierakonda. Parafraseerides Kozma Prutkovi: kui tahad õndsaks saada, astu kartellierakonda ja eelkõige muidugi Reformierakonda. Sest Reformierakond tähendabki riigiteenistust, vähemalt on tähendanud siiani. Aga tasub vaadata ka teistesse, välja arvatud IRL, millel pole üldse mingit stabiilset valijaskonda ega ka tulevikku ning kelle järjekordne poliitprojekt saab varsti kurva lõpu.
Täna näeme protsessi, mida pole vale nimetada parteijooksuks, kui analoogiliselt pangajooksuga, mil enda hoius kahtlasest pangast ära viiakse, tuntakse, et peab enda parteilist kuuluvust kardinaalselt muutma. Ühed on need, juba teada-tuntud näod, kes liiguvad parteide sees. Tehakse külm kalkulatsioon, ennustused tulevaste valimiste tulemuste osas ja selle alusel liigutakse ühest erakonnast teise. Selle seltskonna puhul pole enam oluline parteiline süütus, sest see on ammu kaotatud.
Teised uusparteilased on aga süütud, lihtsameelsed, kes arvavad, et nende poliitikaväline tuntus annab peaaegu et automaatselt riigikokku pääsemiseks vajaliku häältehulga ja kindlustab muretu tuleviku. Või arvatakse naiivselt, et parteilised kargud edendavad karjääri ükskõik millisel alal. Need on spordimehed, meelelahutajad, meediategelased, kes kõik. Paljud tunnevad, et aeg on varasemalt kogutud sotsiaalne kapital vahetada sularahaks. Kuid selle kapitaliga on üks kummaline asi, sest erinevalt rahast pole seda võimalik täpselt mõõta. Ja vale sammuga võib oma sotsiaalsele kapitalile teha sel määral kahju, et tagasitulek erialale pole enam võimalik.
On väga julge ennustada enda edukat poliitikukarjääri ilma selle valdkonnaga varasemalt kokku puutumata. Vähe räägitud probleem on näiteks nii-öelda häälte kleepumine inimese külge, milles on palju isegi müstilist. Kaks inimest võivad olla mõlemad tublid, kenad, aktiivsed, kuid ühe külge valijate hääled hakkavad ja teise külge ei hakka mitte. Pingutagu kui palju tahes ja seda ennustada pole tegelikult võimalik ja poliitiku karjääri valinu peab kindlasti kuuluma esimesse gruppi.
Ebasiiralt ja veidralt mõjub seegi, et inimesed, kes väidavad, et tahavad midagi uut Eesti heaks teha, lähevad kõige stagneerumatesse erakondadesse, neisse, mis kuuluvad kartelli. Kus on välja kujunenud tagatoad, oma mitteametlik hierarhia, kus pole vähimatki lootust jõuda kitsasse tippu. Tegelikult on see võimalik ainult uutes erakondades, näiteks Eesti Vabaerakonnas, mis on alles formeerumise järgus.
Kokkuvõtteks saab nentida, et paljud uustulnukad on vaesed lihtsameelsed, keda tabab ilmselt esimene šokk siis, kui neile nimekirjades olevate kandidaatide järjestus teatavaks tehakse. Tegelikkus näeb välja selline, et osaletakse häälte kogumisel ühiskatlasse (-kassasse) ja see on kõik. Kui erakond saab valitsusse, on midagi riiklikust nännist jagada. Kui mitte, jäävad ainult tühjad pihud, sest loota enda siseringi võtmisele on naiivne.
Kõigisse tänastesse Eesti vanadesse erakondadesse on juba kogunenud niivõrd palju mehi-naisi, kes midagi erialaselt heal tasemel teha ei oska, et ennast hästi ära elatada ning kelle ainukene lootus haljal oksal edasi istumiseks on partei. Meil on välja kujunenud kutseliste poliitikute kaader, kes elatuvadki poliitikas osalemisest ning kelle võimekus väljaspool poliitsfääri on vägagi küsitav. Arvata, et see seltskond võtab rõõmuga enda hulka uusi konkurente, on väga lihtsameelne.
Kui aga erakondade poolelt asja vaadata, siis muutuvad meie kartellierakonnad üha sarnasemaks, selles mõttes tegelikult poliitomnivoorideks. Kui väga meie poliitkommentaatorid ka ei püüaks leida mingeid maailmavaatelisi eristumisi parteides, siis tegelikult neid enam sisuliselt polegi. Nii on üsna raske kujutada ühes fraktsioonis riigikogus töötamas reformiparteisse astunud endiseid keskerakondlasi ja isamaalasi, kes kõik koos „Eesti asja ajavad“. Vägisi jääb tõesti mulje, et meie poliitikaelu käib üha suuremate tuuridega maha, sest „erakondi vahetatakse nagu sokke ja põhimõtteid nagu seljapesu“.
Jääb ainult loota, et meie valijaskond on kahekümne aasta jooksul küpsenud ja suudab teha vahet tühikargajate, sõnamulistajate ühelt poolt ning tõsiste, aateliste inimeste ning ekspertide vahel teiselt poolt. Igatahes läheb poliitelu üha põnevamaks ja nii kuni märtsini välja.
