Jüri Estam: Eerik-Niiles Krossi gambiit on täitmas Putini eesmärke, vähemalt osaliselt, osa II

Millega tegeleb Eerik-Niiles Kross? Pean silmas Postimehes avaldatud teksti “Ajame eestivene asja”. Kuidas ja miks on Eestis elavatest venelastest saanud kaalukeel vahendeid valimata, kelledega kurameerivad intensiivselt valimiste eel eranditult kõik riigikogus esindatud erakonnad?

Kuidas viidi ja kes viis eesti rahva olukorda, et need, keda tuli peatada Lasnamäel, suunavad arvestatavalt meie tulevikku, ilma, et saaksime tegelikke garantiisid vastu?

Miks matkivad Eesti suurimad erakonnad järsku Savisaart? Keskerakond 1, 2, 3 ja 4? Mooramaa mees Jürgen Ligi toodi ohvriks “suurt Eesti narratiivi” mittevajava erakonna liidrite poolt, ja tema asemele tuli pisemagi pausita sobivamat juttu rääkiv tandem Kross-Alender.

Ma ei mõista Toompeal välja mõeldud riskantseid ning äärmuslikke “hullu teadlase”-stiilis sotsiaalseid eksperimente. Alaealistele valimisõiguse andmine? E-residentsus? Keegi peaks kontrollima, kas Toompea puhvetite joogivees ei esine äkki psühhotroopseid aineid. Ootaksin sellist sotsiaalset katsetamist purjus meremeestelt, kuid mitte kainelt kahe jalaga maas seisvatelt lootsi rolli täitma pidavatelt riigiisadelt ja -emadelt.

Olin lapsena oma venelannast vanaema toakaaslane, kes kippus unes vene keeles rääkima. Mäletan vana Tanuškat ütlemas, et vene rahvas võlgneb vabanduse eesti rahvale, kuna “oleme teile nii palju kurja teinud”. Tõepoolest: ei tohi teha liiga oma sõpradele venelaste hulgas. Selle juurde, kuidas täpselt nii riikliku poliitikana kui argieestlastena, tuleb teine kord tagasi tulla.
Ootan sellistelt tegelastelt nagu Krossilt alati situatsiooniteadlikkust. Kui “James Bondil” ehk isikul, kes reklaamib end sellisena, on üksainus iseloomujoon, mis peab olema kõrgelt arenenud, siis on see situatsiooniteadlikkus.

Andres Kollist ja kadunud Enn Soosaar ning teisedki tasulised ideoloogid on serveerinud meile juba paar aastakümmet sellist utoopiat, nagu siin elavate venelaste dresseerimine ja äraostmine kiires korras on võimalik. See eesti multikulti tegelaste (impeeriumide alustalad on muide alati “multikulti”, ainult et valitseb ikka üks rahvas, kes on esimene võrdsete hulgas) hüpotees kujundati välja ja juurutati siin enne Putinit ja tema jubedusi, ning nüüd ei soovi meie juhid sellest enam lahti lasta, maksku mis maksab.

Too hüpotees püüab panna meid uskuma, et kui sunnime-meelitame Nõukogude ajal siia istutatud inimesi eesti keelt õppima, hakkavad need meid pikkamisi armastama ja meieks muutuma, ega lase end kunagi ega mingil moel ära kasutada eestlaste vastu.

Sellest teeb Kross mööda minnes juttu oma essees. Et “kas jäävad ikka lojaalseteks” ja kes siis jääb, juhul kui olukord Eestis peaks muutuma kriitiliseks. Kuid kahjuks ei jäänud Peipsi järve läänekaldal aastasadu eestlastega koos elanud inimesed kõik Eestile truuks II MS künnisel. Paljud läksid valutult üle uue-vana režiimi keele kasutamisele ja surusid seda peale ka naabritele. Jeestlastest rääkimata.

Pronksiöödel seitsme aasta eest suutis politsei olukorda Tallinna tänavail vaid hädavaevu ohjes hoida, ja tegemist oli antud juhul vaid murdosaga siinsest muulaskonnast. Kas Kross püüab meid veenda selles, et situatsioon on seitsme aastaga muutunud? On siin mängus lihtsalt erakondade kange omakasupüüdlik soov hääli koguda, või on olukord sellest palju tõsisem ja Venemaa on tabanud ära, et kui Soome sotsiaaldemokraat ei murdu, siis Eesti “parempoolsete” ridades on väljavaated selleks paremad?

Kui relvad peaksid kunagi Eestis uuesti kõnelema, siis mingi arvestatav osa nn. “eestivenelastest” joondub meiega autoritaarse ning üha fašistlikumaks muutuva Putini Venemaa vastu küll. Nii nagu osa sakslastest oli meiega ustavalt kaasas Vabadussõjas, ning nii nagu Donetskis võitleb venelasi Ukraina, vabaduse ja demokraatia poolel. Kuid teised keeravad püssi- ja kahuritorud meie poole.
On vastutustundetu levitada helesinist juttu, nagu eestlastel oleks olemas sellist nänni, rääkimata “6. põlvkonna” lahtimõtestatud ja peenhäälestatud” etnopoliitikast, millega oleks võimalik kindlustada kõikide siin elavate mitteeestlaste lojaalsus ja armastus. Hästi targasti talitades oleks see äkki mõeldav 200-300 a. pikkuses ajaraamis, mille eelduseks oleks aga see, et Venemaast enesest meie kõrval saab vahepeal demokraatlik riik.

Laialt levitatud-kiidetud lõimimise ideel pole tõsiteaduslikku alust. Kui see ei taha õnnestuda rikastes riikides ehk Pariisis ja Kölnis nö tavaliste sisserändajate puhul, kellede selja taga pole impeeriumi, siis miks see peaks meil edukaks osutuma, proportsionaalselt palju suurema juurdereisinute seltskonna puhul? Ma ei ütle, et pole võimalik meelitada parem osa eestivenelastest enda juurde - ütlen lihtsalt, et magame end kõigepealt parem kaineks.

Lõimimise idee sarnaneb improviseeritult välja mõeldud “päästevahendile”, millega teatud liik poliitikuid püüab leevendada eestlaste aastasadade jooksul akumuleerunud hirmusid. Oma suures hädas on arvestav osa eesti rahvast paraku valmis haarama kinni nii sensitiivide nõuannetest kui ka õlekõrtest.

Lõimimisteoorias rakendatakse puuduliku loogikat, puudulike teadmisi, ning emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimist. Üks klassikalistest loogikavigade tüüpidest keerleb argumendi ümber, mis lähtub tagaigatsetavast tagajärjest. Näiteks: külgetõmbejõu olemasolu teeks kukkumise betoonpõrandale hästi valusaks. Järelikult ei eksisteeri maa külgetõmbejõudu! Teisiti öeldes: kui eestlaste meeleheitlik püüe moosida siinseid venelasi, et need nõustuksid konverteeruma “eestimaalasteks” peaks õnnestuma, ei tule nemad meile tänutäheks mitte kunagi kallale, ka olude muutudes. Seda teooriat pole reaalsetes oludes kunagi katsetatud, kuid “meie poliitikud oleme targad ja uskuge meid, lõimime toimib.” Selle asemel, et kutsuda eestlasi end kokku võtma, nii nagu on teinud tavalised ukrainlased, ning sealjuures suuresti isealgatuslikult, poliitikute kiuste.

Lõimimiskatsed võivad anda tulemusi vaid hästi aeglaselt ning nii raskesti kontrollitaval viisil, ja pealegi näevad siinsed venelastest “katsejänesed” eesti poliitikute “salakavalat” plaani läbi. Vene saatkond ei istu kätel. Oleme sattunud iseenda meisterdatud pihtide vahele. NATO piiride lähedal avaldatakse meile lennukitega uuesti psüühilist survet (või oleme me unustanud Nõukogude lennukite madallendusid Eesti kohal 1939?), ja meie oma poliitikud on osutunud tööriistadeks kellede kaudu poogitakse permanentselt Eesti külge venelaskonda, kellede kõikide liikmete kavatsuste suhtes me sugugi kindlad olla ei saa. Separatistil on absoluutselt savi millist värvi lahkelt saadud pass või dokument tal taskus on, peamine asi et sellega reisida saab.

Vladimir Putin, kasutades Sun Zi võtteid, on leidnud üles nõrga lüli mitmete eestlastest elukutseliste poliitikute näol. Eerik-Niiles Krossi lõimisstrateegia uus, meeleheitlik ning forsseeritud etapp ei tugevda Eesti riiki, vaid nõrgestab eestlust ning annab putinistidele seda, mida Putin tahab ja vajab. Selle asemel, et oluliselt laiendada meie ridasid, vesistab see hoopis eestlaste meelekindlust.

Palju parem on ütelda Eestis elavatele venelastele otse: näidake end selgesti! Tulge meie ja demokraatia poolele üle. Eestlased on teile truud, kui vastate samaga. Ning isegi sellele teele ei maksa sinisilmselt minna.