Kas meie pere on traditsionaalne, kas ta on normaalne - ma ei tea. Ma tean, et meil on koos hea olla. Meil ei lähe loodetavasti kunagi vaja uue lastekaitseseaduse kaitset, mis on peatselt riigikogus kolmandal lugemisel. Aga ma tean, et paljudel Eestis kasvavatel lastel läheb. Ja ma pean enda kohuseks seista ka nende laste eest.

Eesmärk on öelda "ei" vägivallale

Lapsed ei tee valikut kasvada üksi emaga, kasvada üksi isaga, kasvada samasooliste kooselus, kasvada vanemaga, kes neid kuritarvitab, kes tõstab nende vastu käe, kes jätab nad hooletusse, kes on liiga hädas endaga, et vastutada uue ilmakodaniku terveks inimeseks kasvatamise eest. Ja ma usun, et siis on riigil kohustus vastutada ja sekkuda. See on kindlasti sel hetkel juba keeruline ja valus protsess, aga vältimatu, sest vägivald sünnitab vägivalda ja on lubamatu.

„Kokkuvõttes on uue lastekaitseseaduse eelnõus palju tõsiseid ja põhimõttelisi probleeme, millest nähtub taas kord, kuidas seadusandlik suundumus Eesti Vabariigis on muutumas perekonnavaenulikumaks,“ kirjutab Varro Vooglaid.

Lastekaitseseaduse eesmärk ei ole väärtustada traditsioonilist ega mittetraditsionaalset perekonda, mida iganes need mõisted kellelegi tähendavad. Seaduse eesmärk on öelda „ei“ vägivallale ja tagada lapsele võimalus kasvada toetavas ja teda austavas perekonnas.

Ka minul on oma lapsi kasvatades olnud hetki, kus silme eest läheb mustaks, kus ma jõuga pean suruma maha negatiivsed emotsioonid ja tuletama endale meelde, et kui ma tõstan häält, tutistan või haaran liiga tugevalt lapse peenikesest käsivarrest, solvan teda üleolevate sõnadega, siis nii õpetan oma last tegema täpselt sama. Kui ma aga suudan olla rahulik ka raskel hetkel, rääkida jonnivale lapsele, kes magama jäämise asemel voodis jaurab, et ma saan aru, miks tal on paha, miks ta on väsinud või pettunud, ja kui ma siis näen, et nelja-aastane suudab hakata õppima oma emotsioone talitsema, nägema lisaks endale ka teiste soove ja vajadusi, saan aru, et see armastus ja tähelepanu, mis ma talle osutan rahustab, toimib. Siis ma tean, et olen õigel teel.

Kui kooseluseaduse puhul võisin ma mõista SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esindajate väljaütlemisi, siis lastekaitseseaduse puhul on see arusaamatu. Laste - kõige nõrgemate – arvelt minna edasi vihakampaaniaga ja õhutada asjassepuutumatut vastandumist traditsioonilise või mittetraditsioonilise pere ja muude emotsionaalsete kategooriatega, on vastutustundetu. Reaalsust käsitletakse valikuliselt ja räägitakse jätkuvalt justkui perekonna pühast kolmainsusest. Me ei tohi pigistada silma kinni tegelikkuse ees, et Eestis on täna lapsi, kes vajavadki riigi kaitset ning teinekord, nii kurb kui see ka ei ole, ka oma vanemate eest.

IRL tegeleb fanaatilise vastandumisega

Ma ei hakka rääkima sellest, kes kõne all olevaid sihtasutusi rahastab, mul ei ole kogu seda infot, aga loodan sellele, et Eesti julgeolekuorganisatsioonid teevad siin ära oma töö. Pere ja lapsed on meile kõigile väga olulised. Tahame kaitsta oma lapsi kõige kurja eest. Nii on alatu alusetult seda tunnet ära kasutada ja külvata inimeste seas hirmu. Ei, uue lastekaitseseaduse jõustudes ei hakata lapsi vanematest eraldama ja lastekaitsetöötajad ei tungi inimeste kodudesse. Uus lastekaitseseadus kaitseb vanema ja lapse suhet senisest oluliselt paremini ning rõhuasetus on edaspidi ennetustööl, et Eesti pered oleksid tugevamad, hoolivamad, püsivamad. Käimasolevat jälgides mõjub kõige selle juures mulle hirmutavalt aga fakt, et riigikogu liikmed, kes oma sõnul seisavad Eesti julgeoleku ja pereväärtuste kaitse eest, lähevad taas kaasa fanaatilise vastandumispopulismiga, töötavad iseenda seatud eesmärkidele vastu ja juhivad tähelepanu kõrvale tegelikelt murekohtadelt. Ei saa jätta mainimata, et see oli üks põhjustest, miks IRList pidin lahkuma, sest ma ei saa toetada sellist käitumist.

Loomulikult on sellise keerulise valdkonna praktikas ja igapäevas nagu seda on lastekaitse riskikohti, ent see on juba seaduse ellu rakendamise ja ametnike professionaalsuse ja kogukonna suhtluse küsimus. On asju, millesse minu hinnangul riik ei pea ega saagi sekkuda – näiteks see milline on õigem ja traditsioonilisem perekond ja milline mitte. Ja on kohti, kus riik peab sekkuma – laste hooletusse jätmine, laste väärkohtlemine, laste vastane vägivald on kohad, kus riigil on kohus sekkuda. Uut lastekaitseseadust on vaja selleks, et see oleks võimalik ja toimuks alati laste huvidest lähtuvalt.

Lõpetuseks selgitan ära ka põhilise, millega seaduseelnõu vastased on inimesi alusetult hirmutanud, nagu annaks seadus võimaluse laps pere juurest põhjuseta eemaldada. Oluline on tõsisasi, et lapse ja vanema õigussuhet reguleerib Eestis perekonnaseadus, mitte lastekaitseseadus. Muuhulgas sätestab perekonnaseadus, kes on lapse ema, kes isa, kellel on lapse hooldusõigus ja kuidas seda on võimalik piirata või ära võtta või peatada. Perekonnaseadus reguleerib hooldusõiguse piiramist ja ära võtmist ning annab erandina võimaluse kohalikule omavalitsusele lapse eraldamiseks perekonnast enne kohtu otsust, kui lapse perekonda jätmine ohustab lapse elu või tervist. Tingimusel, et lapse eraldamine antakse kohtule otsustamiseks viivitamatult.

Seega ei reguleeri lastekaitseseadus lapse ja vanema vahelisi suhteid ega loo uusi aluseid hädaohus oleva lapse ajutiseks perekonnast eraldamiseks. Küll aga täpsustab lastekaitseseaduse eelnõu paragrahv 33 perekonnaseadust ning asendab sõna viivitamatult täpsema ajalise piiranguga ning ütleb, et kui hädaohus olev laps perekonnast kohaliku omavalitsuse üksuse otsusel eraldatakse, siis selline otsus kaotab mõju 72 tunni pärast Ehk laps tuleb anda vanematele tagasi 72 tunni möödudes.

Kui kohalik omavalitsus leiab, et last ei ole võimalik vanematele tagasi anda, sest see on lapsele jätkuvalt hädaohtlik, siis tuleb pöörduda kohtusse lapse ja vanema õigussuhte küsimuse lahendamiseks. Kui KOV teeb otsuse hädaohus oleva lapse ajutiseks perekonnast eraldamiseks, siis on tegemist haldusotsusega, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus. Vajadus sätte toomiseks lastekaitseseadusse on põhjendatud praktikaga, mille kohaselt perekonnaseaduse termin “viivitamatult” sai käsitluse, mis võimaldas erijuhtudel last perest eemal hoida ilma kohtu otsuseta kuid ja halvimal juhul ka aasta. Vältimaks tulevikus sellist olukorda on uues eelnõus 72 tunni piir.

Mida uus lastekaitseseadus muudab:

1. Sätestab laste heaolu ja õiguste tagamise põhimõtted, mis on kohustuslikud valdkondadeüleselt ning kõigile riigi, KOV ja muudele asutusetele. Muuhulgas koostöö, ennetuse, teavitustegevuse, lapsevanema ja last kasvatava isiku vastutuse nagu ka perekonna tähtsuse lapse arengu ja kasvukeskkonnana;

2. reguleerib esmakordselt lastekaitse korralduse, sh Vabariigi Valitsuse, sotsiaalministeeriumi, Maavalitsuse, KOV ja sotsiaalkindlustusameti ülesanded;

3. kehtestab nõuded lastekaitsetöötajale ning lastega töötamise piirangud;

4. seab lapse kohtlemise põhimõtted mh lapse huvidest lähtumine ja lapse väärkohtlemise keeld;

5. reguleerib olukorda, kus laps vajab abi (ohus on tema heaolu, kahtlustatakse väärkohtlemist, hooletusse jätmist vmt) või on laps hädaohus (ohus on tema elu või tervis);

6. sisaldab perekonnast eraldatud lapse kaitse sätteid ja lasteasutuse kohutusi;

7. kirjeldab riikliku ja haldusjärelevalve teostamist.