Krister Parise kommentaar: Krossi salastatusest pääsenud mõttekohad
Eerik-Niiles Kross kirjutas täna Reformierakonna juhatusele selgituse tema kohta üles kerkinud kahtlustuste kohta: ennekõike Arctic Seaga juhtunu ning müstiline viisakeeld USAsse. Kõige vastikumalt lasub otsuse langetamise kohal kellegi (küllap ameeriklaste endi) löödud salastatuse pitser. Paar punkti aga mõtisklusteks.
a) Üks suurimaid avalikke probleeme Eerik-Niiles Krossi jaoks seondub justnagu kaaperdatud laevaga Arctic Sea, mis justnagu vedas midagi kahtlast ja mille Venemaa laevastik justnagu vabastas. Kõik on tinglikus kõneviisis, kuna ehkki mitu „kaaperdajat“ mõisteti justkui süüdi, pole Venemaa uurimisorganid veenvalt siiski seletanud, mis seal juhtus. Üks süüdimõistetutest Dmitri Savins ütles, et kaaperdamise tellis Kross. Savins on inimene, keda praegune eurovolinik Andrus Ansip nimetab Krossile „väga lähedaseks inimeseks“ ja kes olla teda pronksiööl jälitanud.
Me kõik kujutame ette, kuidas käib „ülestunnistuste“ saamine, seega seda mingi faktina võtta ei tohiks. Palju võib sõltuda sellest, kui veenvana mõjus reaalne või kunstlikult loodud seotus USA võimude jaoks. Arctic Seast raamatu kirjutanud ja praegu Ukrainas tegutsev Soome kriisireguleerimisekspert Timo Hellenberg rääkis hiljuti Eesti Päevalehele, et ta pole kunagi varem näinud ühegi operatsiooni puhul nii palju veesegamist ja info ettesöötmist kui Arctic Sea juures. Tema raamatus kerkib Krossi nimi esile üksnes Vene meedia poolt esitatud ühe versioonina.
Kui Kross siiski oli kasvõi kaudselt seotud, võis laeva last – Hellenbergi väitel Kaliningradist pärit bioloogiline, radioaktiivne või keemiline materjal, olla mõistagi piisav alus, et ameeriklastel kõik punased tuled põlema lüüa. Hellenberg usub ka, et häiret andis Iisraeli salateenistus Mossad, mille usalduskrediit võib iseenesest mõne Ameerika otsuseid langetava isiku jaoks piisavalt kõrge olla, et seda mitte kahtluse alla seada.
Kõige rohkem räägib Krossi kahjuks asjaolu, et Arctic Sea juhtumit ilmselt kõige rohkem uurinud autoril ei õnnestunud kordagi temaga kohtuda, isegi konkreetsetest kokkusaamislubadustest hoolimata. Kiired ajad või arusaam, et professionaali küsitlus võib paljastada siiski midagi ebamugavat?
b) Mis puutub USA rolli, siis siin saab tugineda vaid neile, kellele Ühendriikide esindajad midagi Krossi kohta avanud. Viisakeeldumise põhjendustest rääkimine oleks üsna pretsedenditu samm. Väidetavalt on Eesti kõrgeid riigiametnikke Krossi olukorrast ka briifitud, aga ühtegi dokumenti selle kohta pole.
Esiteks on seda teades Krossil alati võimalik öelda, et „pole süüdi“. Keegi ju niikuinii konkreetseid vastuväiteid ei esita. Ent teisalt viitab info edastamise taoline viis, et midagi jõulist USAl Krossi vastu ei ole. Kui oleks kahtlusi, et ta on kahjustanud otseselt USA julgeolekut, poleks väljaandmismenetluse alustamine probleem (mõelgem küberkuritegude süüdistusel väljaantutele), niisamuti kui Ühendriikide territooriumil kinni võtmine. Ehk kogu jutt jääb siiski rohkem tunnetuse tasemele.
c) President Toomas Hendrik Ilves ütles ajalehele Sakala, et ei tea, kuid aimab USA motiive. Ent tema aimduse kohaselt pole küsimuse all julgeolekutemaatika. See on tegelikult presidendi poolt väga kõva seisukohavõtt, sest me kõik ju aimame, kust tema aimdused pärinevad. Ehk ta paneb mängu väga märgatava usalduskrediidi ütlemaks, et Eesti jaoks pole Krossi minevik probleem. Presidenti sõnast?
d) USA bürokraatia suurus vastab riigi mastaapidele. Tihtipeale võib menetluse alustamiseks ning viisakeelu kehtestamisel aluseks olla midagi hoopis „tühist“. Teoorias kasvõi varanduslikud probleemid esimese elukaaslase Cynthia Babskiga (lihtsalt näide, selle vastu räägib liiga pikk vaheaeg kohtusaaga alguse ning viisakeelu vahel). Ehk kui see pole julgeolekuküsimus, võib põhjus olla midagi kriminaalset. Mingi keelatud kaubandus näiteks („tüüpilised kahtlusalused“ on sel puhul alati ju uimastid, relvad jmt, mis on samas ka üks lihtsamaid kategooriaid kellegi diskrediteerimiseks). Jällegi – miks ei nõuta väljaandmist? Võib-olla mineviku teenete eest?
e) Krossi tegevus nn „Eesti köögi“ juhina Gruusias. Arusaadavalt Venemaale ärritav. Sama arusaadavalt võis see kutsuda esile vastulöögi, mis õhkupaisatud kahtlusi piisavalt võimendades on suutnud veenda nii ameeriklasi kui Eesti kõrgeid poliitikuid, et „što-to ne tak“. Aga nagu märgib üks diplomaat, pole kunagi olnud päris selge, kust Eesti kööki ikkagi päriselt rahastati. Ja kui see raha tuli otsapidi USAst ja selle raha kasutus kuskil ei meeldinud… Vastu räägib pikk reageerimisaeg. Eesti köök töötas 2012. aastani, kuniks Mihheil Saakašvili võimu kaotas; viisakeeld tuli juba aastal 2010.
f) Väide, et „USA ei taha, aga Venemaa tahab.“ Ega ikka ei taha küll. 2011. aasta jaanuaris taotles Kross Venemaa viisat, et sõita Tallinna Sadama delegatsiooni koosseisus töövisiidile Moskvasse. Talle sissesõiduluba ei antud. Kui üks riik süüdistab kedagi kuriteos, pole viisakeeld just see instrument, mida kasutada. Kutsu külla ja võta kinni. Täpselt nii nagu Ühendriikide, nii ka Venemaa puhul. Mis see siis on? Teadlik veesegamine, kellelegi lähedalseisva inimese kaitsmine, mõne ametniku rumalus?
g) Ärgem siiski unustagem sisepoliitilist osa. Kes mis info tilgutamisel või kahtluste külvamisel millest lähtub? Kelle käest „viiteid“ saanud?
h) Ärgem unustagem ka rahalist osa. Kuidas Krossil pärast Gruusia missiooni lõppu läheb? Kas pole seal hoovad, mis seletavad nii tõmblemist parteide vahel kui ka pingeid valitsuserakonnas endas?
Sõnaga – kuna nii palju viidatakse müstilisele tumeainele meie teadmistes, saame esitada hüpoteese ja küsimusi üksnes selle põhjal, mida selgelt näeme. Ja mida oleme kogenud erinevate tegurite käitumismustritest. Umbes nagu kunagised kremniloloogid või tänased Venemaa politoloogid.
Kui teil tekib endal aga veel usutavana tunduvaid teooriaid, kirjutage vihje@delfi.ee!
