Märt Põlluveer: Levinud narkootikume tuleks jagada tasuta
Mõlemas kirjatükis seatakse eesmärgiks sõltuvusainete tarbimise vähenemine, kuid käsitlusest on välja jäänud turumajanduslikud ning bioloogilised tegurid. See tähendab, et me jätkame 1991. aastast alates tallatud ummikteed. Muide, üheks hullumeelsuse definitsiooniks on see, kui tehakse ühte ja sama asja ning oodatakse erinevat tulemust...
Kui saaksin panna Eesti ühiskondlikule narkomõttele diagnoosi, siis psühhiaatrias tuntakse seda isiksuse mitmesusena. See on haruldane seisnud, kus ühes inimkehas (Eesti Vabariigis) esineb kaks üksteisest sõltumatut isikut. Tegemist on juristidelt alguse saanud arutlusveaga, kus legaalsed uimastid (etanool ja nikotiin), eristatakse rangelt illegaalsetest (kannabinoidid, heroiin jt). Legaalsed ja illegaalsed uimastid elavad justkui omaette maailmades.
Arsti jaoks on selline käsitlus mõistagi arusaamatu, sest uimasti on ikka uimasti. Inimühiskonna loodud õiguslikud konstruktsioonid ei morjenda inimaju tunge küll kuidagi. Narkootikumid olid, on ja jäävad. Uimasteid ei saa keelata ning teeselda, et neid pole olemas. Me saame protsessiga kaasa minna ja seda suunata. Selleks tuleb heita paberikorvi kange keelamise kihk ning minna diametraalselt teist teed. Levinud narkootikume tuleks jagada tasuta.
Nõudlus tõstab hinda, suur raha motiveerib kuritegevust
Vahel on mul tunne, et kõik mingilgi määral narkovaldkonnas otsustusõigust omavad inimesed saavad osa töötasust organiseeritud kuritegevusest. Viimast seepärast, et kogu nende tegevus on pühendatud narkootikumide hinna tõstmisele. Turumajanduses valitseb väga lihtne põhimõte, ihaldusväärse, kuid raskesti kättesaadava kauba hind on kõrge. Sellelt saadav kasum on märkimisväärne.
Motivatsioon saada suurt tulu narkoärist ei erine kuidagi soovist saada suur tulu eksootilise toidukauba müügist. Inimesed reageerivad majandusstiimulitele ja toodud näidetes on need kenasti paigas. Nii kaua kui suurtulu võimalus on olemas, jäävad alati inimesed, kes uimasteid müüvad.
Eesti riik ehk kõik kodanikud on võitluses narkootikumidega alla jäänud. Minu meelest nõuab see probleemile uut moodi lähenemist. Sõltub muidugi uuringust, kuid turvaliselt võib öelda, et meie riigis on 180 000 naisnarkomaani ning 300 000 meesnarkomaani. Kokku on meie 1,2 miljonist inimesest sõltuvushaigeid umbes 480 000 inimest.
Selle numbri kokku saamiseks tuleb leppida tõsiasjaga, et nikotinism on narkomaania ning ka alkoholism on narkomaania. Kuna nikotiini sõltuvust tekitav potentsiaal on doosidest lähtudes suurem kui heroiinil, olen arvamusel, et just nikotiini jagamisest tuleks alustada.
Suitsureklaam supermarketis
Eestis on tubareklaam vormiliselt keelatud, kuid mulle on alati huvi pakkunud kaupluste "lisatasud" sigarettide spetsiaallettide eest. Need on needsamad, mis kõrguvad kassaaparaatide kohal. Tegemist on klassikalise harjumuse ekspluateerimisega tubakafirmade poolt. Tubakas just kassaaparaadi kohal kindlustab nii reklaami kui ka unustamise vältimise: sõltlane ei jäta oma narkoainet korvi panemata.
Leian, et kõik suitsuvastaste kampaaniate rahad võiks kohe kokku tõmmata ja teha ainult ühte. Riigihankega ostetagu nikotiini sisaldavaid närimiskumme, plaastreid ja muud. Need võiksid olla tasuta saadaval just kassaaparaatide kohal ja mujal. Asendusravi kättesaadavus kujundab tasapisi uue harjumuse ning nii väheneb sigareti põlemisgaasi kahjulik mõju.
Tasuta narkootikumide jagamine tundub radikaalne, kuid selles pole midagi uut. Šveitsis jagatakse tasuta heroiini. Sama toimub Saksamaal. Kohe tuleb pähe väärmõte, et sellega me tõstame sõltlaste arvu. Midagi sellist pole läänes toimunud.
Vastupidi, uimasti hea kättesaadavus aitab sõltlase tagasi enam- vähem normaalsesse ellu. Mõistagi ei saa patsient minna apteeki ja heroiini osta, kuid ta saab pöörduda tervishoiuasutustesse. Seal registreeritakse ta sõltlasena ning asjakohase järelvalve all alustatakse heroiini manustamist.
Tervise paranedes ja piisava motivatsiooni korral, võib proovida asendusravi metadooniga. Heroiinisõltlase süüdimõistmine kohtus on täiesti ajuvaba. See ei võõruta teda uimastitest, see ei vähenda vargusi, see ei piira prostitutsiooni. Küsida tuleb, mida narkomaan tahab? Ta tahab oma uimastit, anname siis talle selle.
Meditsiin on jõuetu
Meditsiin ei oska narkomaaniat välja ravida. Küll aga saame leevendada sümptomeid, tõsta motivatsiooni ja pakkuda asendust. Tasuta uimasti lõhub narkoturgu ja tirib inimesed aegapidi välja subkultuuridest. Miks me põlgame ära kõige lihtsama viisi probleemiga tegelemiseks? Eesti politseinikud töötavad kõrge professionaalsusega, kuid politseilised võtted leevendavad probleemi vaid näiliselt.
Tasuta heroiin vähendab korrapealt kuritegelikke tulusid. Ega siis narkovedu ole tasuta, kullerite tasud, kütus, pakendamine, altkäemaksud, turvaküsimused - see kõik on kulu, mille maksavad kinni Eesti inimesed, kes jäävad narkomaani näppude abil ilma oma autoraadiost, telerist või rahakotist.
Inimene kui mõistuslik elusolend reageerib motivaatoritele. Tänasel päeval puuduvad meie ühiskonnas täielikult uimastite tarvitamist piiravad motiivid. Oled ennast joobes raguuks sõitnud? Palun: maailmaklassi intensiivravi on sinu päralt.
Said suitsetamisest kopsuvähi? Pole midagi! Ka sulle jätkub raviraha. Inimliku rumaluse ravimine arstide kaasabil ei ole parim lahendus. Samas on meil kasutamata töötajate distsiplinaarvastutuse seadus. Viidagu sinna punkt, kus tööandjal on õigus nõuda töötajalt narkoanalüüsi ja sellega tutvuda.
Tööandja ütleb väga lihtsalt: „Norbert, kui sa soovid nädalavahetuse veeta „jahuse" ninaga, siis palun! Aga mitte minu firmas!" Edasi peab töötaja mõtlema, mis on talle oluline ja see on selge stiimul. Ja mitte ainult, see on ka isiklik vastutus. Vaevalt jääb tööandjate vahel saladuseks vallandamise põhjus. Kuidas saakski tööandja taluda pidevalt "uduses olekus" töötajat?
Hiljuti esines valulik ühiskondlik reaktsioon avaliku alkoholitarbimise lubamisele. Hääled, mis kõnelesid keelu mõttetusest ei kostnud eriti välja. Miks oli see reaktsioon nii valulik? Kas inimesed muretsesid avaliku korra pärast?
Ei, seda kindlasti mitte, ehkki see oli sageli väljatoodud nn ilus põhjus. Tegelik põhjus oli selles, et rohked purjus inimesed oleksid sundinud eestlasi vaatama peeglisse - kes joob ära need 11,8 liitrit 100-protsendist alkoholi aastas?
Peeglisse vaadata me ei suutnud ning selle asemel eelistasime probleemi peita kiire keelamisega. Nagu ikka. Me teeme ikka ühte ja sama ning ootame erinevat tulemust.
