Ehk siis anti mõista, et keeld on seotud USA vaenlasteks peetavate isikute promomisega.

Järgmisena tuleb meelde, et USA pani seisma uue Iraani ÜRO suursaadiku saabumise, kuna avastati, et too oli oli 1979.a. Teheranis USA saatkonna hõivanute hulgas. Ning alles kuu aja tagune sõnum – USAsse polevat mõtet minna kuuel Ungari kõrgametnikul, tulenevalt teatud „korruptsiooni juhtumitest.“ Kõik, ei miskit rohkem, ehkki Ungari peaminister Viktor Orban isiklikult ja tema alluvad üritasid midagi teada saada. Ka sääraselt – „kuna Orban on kiritiseerinud Moskva suhtes rakendatud sanktsioone, siis kas on tegu samasuguste Orbani sõpradega, nagu need, keda Putini sõpradena on sanktsioonide alla pandud“!? Vastust pole kõlanud ja ei kõla ka!

Meie puhul on teada vaid see, et president Ilves „aimab, milles on asi.“ Aimab ja pakub samas raskustesse sattunud Krossile võimalust võõrustada enda mõisas Eesti, Leedu, Läti ja Poola presidente.

Just samamoodi tõttas Krossile omal appi tema eelmine patroon president Lennart Meri. Eerik-Niiles Kross pakub, et olla kõlakas, nagu oleks ta „esinenud USA riigiametnikuna“ ja lükkab selle ümber.

Arvab sedagi, et keegi on „ameeriklastele sokutanud valeinfo, mida keegi USA süsteemis on uskuma jäänud“ ja peab selle info päritolumaaks Venemaad, motiiviks „kättemaksu“ (Krossi teenete eest Gruusias ja Iraagis!?) ja edastajaks „mõnda vene agenti“. Kõike seda pole raske väita, kuid võimatu tõestada kuniks keegi ülestunnistuse teeb või meelt muudab. Selge see, et iga otsus on subjektiivne, ent Krossi taset arvestades on selge ka see, et niikaua kuni USAs langetatud otsus püsib, on tema tõus mõnele juhtkohale Eestis poliitikas välistatud.

Kui tase madalamale minna, siis on lugejad kindlasti märganud viimasest ajast 3-4 juhtumit, kus meie ametnikud taotlevad kohtu korras oma pääsu tagamist riigisaladusele, millest nad järelikult on ilma jäetud. Raske öelda – kas õigesti või valesti, sest väikeses ühiskonnas on subjektivismi kahtlemata rohkem kui suures ehk siis teisisõnu püüan anda märku, et Krossi „patt“ on ilmselt suurem kui kohalikel kannatanutel Eestis. Kui muidugi üldse on?

Tegelikult tuletas palve kommenteerida Krossi juhtumit meelde omapärast seisu minu endaga. Kuna alles üleeile pakuti kõigile, et lööge teatud lehele sisse oma telefoninumber ja vaadake – kas olete kirjas ebaseaduslikult koostatud andmepangas, siis mina pean vajalikuks soovitada lüüa teinekord Google`isse sisse oma nimi, sest praegu käib usin varasema trükitoodangu sisestamine arvutimaailma ja sealt võib tulla üllatusi missuguseid.

Nii avastasingi täiesti juhuslikult, et mees, kellega olen aastaid suhelnud, on kümmekond aastat tagasi soliidses „Ashgate“´i kirjastuses avaldanud artikli, milles kirjeldab, kuidas mind 1990ndate algul „nii ära sildistati, et isoleeriti täielikult intelligentsist.“ Ma olen küll igasugust jama – ent mitte seda - enda kohta lugenud eesti keeles, kuid antud juhul on tegemist inglisekeelse teadustööga. 1980ndate lõpul oli küll seis, kus mul tuli kohaliku plagiaadi tippteose, mida kaitses EKP keskkomitee ja KGB meeste ühisrinne, saladuse murdmiseks minna merede ja mägede taha, aga seda, et meil töötasid siis seltskonnad, kes „sildistasid“ teisi sain ma teada esimest korda ja n.ö. raja taguse ning hilinenud teadusliku sõnumina!?

Kuna ootan mitmendat kuud selgitust „oma kuulsusele inglisekeelses maailmas“, siis saan arvatavalt hästi aru Krossi rabelemisest. Sina oled avalik, aga sa ei saa teha midagi väikese mehikese vastu, kes võõras keskkonnas sinuga kellegi kolmanda huvides mingeid arveid klaarib. Lohutagem end teadmisega – aeg annab arutust, kui muidugi annab?!