Kristiina Ojuland puudlitest ja peremeestest: jätkub Reformierakonna ülbe poliitika koos partneri alandamisega

Hiljuti käis meediast läbi mõte, et Taavi Rõivas on Sven Mikseri valitsuse ripats või midagi sarnast. Kas ikka on? Sotsid, kes on nüüdseks valitsuses olnud pisut üle poole aasta, ei ole oma kõlavate lubadustega kuhugi jõudnud.

Tõsi, mitmed nende head ja õiged ettepanekud on eelnõudeks vorbitud, valitsuse toel riigikogusse saadetud, et ei saaks öelda nagu peaministri erakond ei laseks sotside lubadusi ellu viia. Aga selles kogu asja „uba“ ongi, et Riigikogu on ju valitsusest kõrgemal seisev jõud- rahva esindus siiski.

Sellele argumendile oskab Reformierakond filigraanselt mängida: näilikult toetatakse koalitsioonipartnerite välja käidud seaduseelnõusid ja seejärel saadetakse need pikale teele parlamendi komisjonidesse, kus enne riigikogu valimisi nendega rahulikult venitada saab. Kõik see, mis kasvataks valijate toetust sotsidele, elimineeritakse nii peenelt, et tavakodanik sellest aru ei saa. Mehhanismid on ju 15 valitsemisaasta jooksul igast asendist läbi proovitud ja katsetatud: küll on vaja tellida lisauuringuid, küll on vaja komisjoni istungile kutsuda veel uusi eksperte, teadlasi ja teisi vajalikke venitamistaktikaks kasutatavaid organisatsioone või isikuid. Lolliks jäävad lõpuks puudlid, kes valimiste eel peavad hakkama selgitama, miks nad ei suutnud oma eelnõu Eestis sündinud lastele automaatse kodakondsuse saamiseks riigikogus seaduseks vormistada, ehkki see oli koalitsioonilepingus üks oluline punkt.

Edasi.

Sama kaalukas teema. Rahvakogust tulnud ettepanek tühistada esimest korda riigikogusse kandideerivatele erakondadele kautsjon sai suure hurraaga sotside poolt algatud juba enne nende valitsusse kutsumist. Eelnõu anti riigikogule üle 19. veebruaril. Märtsis valitsusse pääsedes kirjutati kautsjoni tühistamise eesmärk sisse ka koalitsioonilepingusse.

Nüüd oleme jõudnud detsembrisse, sisuliselt valimiste künnisele ja riigikogus on toimunud Reformierakonna eestvedamisel mitu põhiseaduskomisjoni istungit, kus ikka ja jälle istungi lõppedes minnakse vana head tuntud teed - jätkame arutelu. Komisjoni poolseks eelnõu ettekandjaks on määratud valitsuspartei ustav sõdur Väino Linde. Eesti keeles öeldes tähendab see vaid üht - suretame eelnõu. Kusjuures, siinkohal tabab valitsuse juhtpartei lausa kolm kärbest ühe hoobiga: ühest küljest mõnitab sotse ja teisalt teeb kõik endastoleneva selleks, et uutel erakondadel ei oleks võimalik riigikogusse pääseda. Kolmandaks, antakse taas märku, et Rahvakogust tulnud ettepanekutega võite minna sinna, kuhu päike ei paista ehk jääkeldrisse. Uutele erakondadele on ligi 50 000 euro suuruse kautsjoni kokkusaamine erinevalt maksumaksja taskust rahastatavatest erakondadest väga keeruline. Ja sellele takistusele Toompeal loetaksegi, et uusi tulijaid mitte üle läve lasta.

Riigikogu 24. aprilli istungi protokolli lugedes tekivad vastakad tunded. Indrek Saar, kes oli veebruarikuus eelnõu algataja, on sattunud eriliselt koomilisse situatsiooni. Seaduseelnõu tutvustades ütleb ta oma kõnes: „Tuletan meelde, et see on kantud soovist veidigi leevendada olukorda Eesti poliitikamaastikul, mida on viimastel aastatel kirjeldatud kui suletud keskkonda, kus poliitline konkurents küll lausa ei puudu, aga võimalused selles osaleda on eriti väikestel ja uutel erakondadel, samuti üksikkandidaatidel väga piiratud."

Selle peale reageerib vahepeal riigikogu liikme ametit pidanud Andrus Ansip irooniliselt: „Hea ettekandja! Kas te väidate praegu, et ka Reformierakond on nõus teie esitatud eelnõu toetama?"

Järeldused saab igaüks ise teha. Üks on selge, valitsuse juhterakonna ülbe, rahva algatust ignoreeriv poliitika jätkub täiega, käsikäes koalitsioonipartneri alandamisega. Kuna ma armastan loomi ja eriti koeri, ei taha ma siinkohal ühelegi puudlile varju heita.

Aga poliitikas on tegevad inimesed ja sotsidel tasuks ka oma peaga mõtlema hakata, selg sirgu lüüa ja oma lubadused ellu viia.