Kui ma kaks nädalat tagasi Doha reisi planeerima hakates helistasin maailma ühe juhtiva inimõiguste organisatsiooni Humans Rights Watchi Pärsia lahe riikide piirkonna eksperdile Nick McGeehanile, üllatas mind väga see, mida tal oli Katari kohta öelda. Kohapeal polevat ühtegi inimõigustega tegelevat organisatsiooni, mittetulundusühingut või isegi agarat aktivisti. Seega – pole kedagi, kes hädasolijaid kohapeal koondaks, abistaks ja nende õiguste eest seisaks. „Ma soovitan sul võtta auto koos hindu keelt kõneleva juhiga ja sõita hilja õhtul pärast tööliste tööpäeva lõppu nende elamispaika nendega rääkima,” kõlas McGeehani soovitus, mida ma tõele au andes tõsiselt ei kaalunud.

Loe edasi, miks keegi ei taha kafala-süsteemist oma nime all rääkida ja miks on orjusest nii raske välja rabeleda.