Jüri Saar: immuniteeti suurendava eelnõuga langeb erakondade niigi madal prestiiž ja riigi tõsiseltvõetavus
Kuid mitte ainult, sest muudatustega suureneb riigikogu liikmete puutumatus absoluudi suunas ka põhiseadusliku korra kaitsmisega seotud julgeolekualase informatsiooni kogumise suhtes. Vaidlus selle üle, kas immuniteeti ehk puutumatust tuli juurde või üksnes formuleeriti täpsemalt puutumatuse piirid, mis on juba põhiseaduses paigas, ei ole konstruktiivne. Juba ainuküksi seadusemuudatuste vastuvõtmise ajastatus tekitab küsimusi, sest sageli püütakse just ühe riigikogu koosseisu volituste lõppedes mõni probleemne seadusemuudatus n-ö ära teha. Peagi allkirjastatakse Euroopa Liidu neljas rahapesu vastane direktiiv, milles pööratakse erilist tähelepanu „riikliku taustaga isikutele“. Näeme teravat vastuolu demokraatliku suundumusega läbipaistvuse ja võimu omavate isikute vastutuse suurendamiseks.
Nagu võis karta, viivad seadusemuudatused meid tagasi õiguslikku seisu, kui kõrgete ametiisikute kriminaalvastutusele võtmise küsimused olid reguleeritud eraldi (KrvKS). Seadus kaotas kehtivuse 2004. aastal koos uue kriminaalmenetluse seadustiku kehtima hakkamisega. Nüüdsest asendab seda seadust kriminaalmenetluse seadustiku vastloodud peatükk 14¹, mis algab peatüki kohaldamisala määratlemisega, mistõttu ka normitehniliselt sarnaneb seadusega. „Erid“, mis kunagi ära kaotati, on jälle tagasi.
Immuniteet ehk puutumatus tähendab sisuliselt etteulatavalt antud amnestiat neile, kes teevad riigi jaoks midagi eriti olulist. Erinevalt amnestiast jääb immuniteedi puhul ära süüdimõistmine. Punkt, mille järgi riigikogu liige ei saa immuniteedist loobuda, meenutab korda, mille järgi riigikogu suveräänina saab teha peaaegu kõike, välja arvatud enda palga vähendamine. Immuniteedist mitteloobumise nõude taga on veel üks nüanss, mis tuletab jällegi meelde kunagist erisuhtumist komparteilastesse. Kui riigikogu liige soovib ennast tunnistada süüdi kuriteos ja minna näiteks kokkuleppemenetlusele, ei saa ta seda riigikogu liikmena teha. Esmalt peab ta loobuma riigikogu liikmeks olemisest.
Tekstis on mitmemõttelisusi, mis tavaliselt iseloomustavad halvasti ettevalmistatud seadusi või selliseid, mille tegelikud eesmärgid ei lange kokku deklareeritavatega. Riigikogu liiget saab edaspidi kohustada osalema haldus-, tsiviil- ja väärteomenetluses ainult riigikogu liikme eelneval nõusolekul. Kuidas mõista kellegi „kohustamist isiku enda nõusolekul“, jääb seaduse koostajatele täpsemaks lahtiseletamiseks. Ka väljend „tabatakse esimese astme kuriteo toimepanemiselt“, on formuleering, mis tegelikult palju ei tähenda. Kuidas näiteks võiks välja näha tabamine korruptsioonikuriteo või riigireetmise toimepanemiselt ilma spetsiaalsete meetmeteta. Kas see, kui keegi näeb, kuidas riigikogu liikmele antakse üle ümbrik rahaga või et kohtub kahtlase isikuga, ongi teolt tabamine. Need on vaid sündmused, mille võimalik õigusevastane sisu alles tuleb tuvastada. Või näiteks juhul, kui riigikogu liige külastab regulaarselt naaberriiki, millega Eesti suhted pole heanaaberlikud. Kuidas teha kindlaks, et sellised külaskäigud pole seatud riigireetmisega?
Eraldi tuleks juhtida tähelepanu §5-le, millega täiendatakse kriminaalmenetluse seaduse rakendamise seadust uue §25³-ga. Selle esimese lõike järgi kohaldatakse nende riigikogu liikmete puhul, kelle suhtes on kriminaalmenetlust alustatud varem (s.o enne uue riigikogu koosseisu ametisse asumist), kriminaalmenetluse seadustiku 14. peatükis sätestatud s.o varasemat regulatsiooni. Sellise punkti rakendamine on mõneti küsitav, kuna on vastuolus karistusseadustiku üldosa §5 lõige 3ga, mille järgi „seadusel, mis raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatavat jõudu“.
Kogu eelnõu kannab justkui ringkaitses asumise pitserit. Seletuskirjas esitatud eesmärgid, kus nimetatakse riigikogulaste kaitsmist „alusetute või poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetluste eest“ viitab, justkui oleks meil niisuguseid menetlusi toimunud. Kui keegi teab selliseid, siis andku palun teada, sest artikli autor ei oska meenutada mitte ühtegi. Kaitseasendile osundavad muuhulgas ka seaduse formuleeringud, nagu „menetlustoimingute ilmselgelt põhjendamatus“ või „süüdistuse esitamise ilmselgelt põhjendamatus“. Seadusemuudatustega langeb kahetsusväärselt rahavaesindajate ja erakondade niigi madalseisus olev prestiiž ning ühtlasi riigi tõsiseltvõetavus Eesti inimeste poolt. Asja oleks võinud jätta tegemata.
