Yana Toom: liitlased on tähtsad, kuid esimesena peab oma kodu kaitsma peremees

Lugesin suure huviga EPL-is Kristen Michali poliitilise aasta ülevaadet, kus ta väidab, et Eesti riik on alati oma julgeoleku pärast pidanud valvel olema ning seega on liitlaste abi isenesestmõistetavalt vajalik. Lugemise käigus tekkis mul aga paratamatult küsimus, kas Eesti julgeoleku pärast muret tundev poliitik on ka ise aega teeninud.

Kui vaatasin läbi talle pühendatud artikli Vikipeediast, siis sealt ei leidnud ma märget ei 11 ega 9 kuu pikkuse ajateenistuse kohta.

Küsimus oligi vist retooriline – see eest leidsin Michali vana arvamusloo, kus ta väidab, et kaitseväeteenistus on kaotatud osa elust. Ilmselt samal põhjusel pole aega teeninud ka teised noored mehed, kes nüüd “saadavad tugevaid signaale” Stenbocki majast julgeoleku, liitlaste ja kõige muu kohta, mis peaks Eesti inimeste turvatunnet tõstma.

Kaitseminister Sven Mikser pole sõjaväes käinud. Siseminister Hanno Pevkur, kes pidas hiljuti vajalikuks mind NATO kontingendi asjus valgustada, pole samuti sellele aega raisanud. Lennuväljal poseerinud Taavi Rõivasest rääkimata – ühe JOKK-klipi filmimine on poliitiliselt palju mõjuvam kui pikad kuud sõdurileival.

Vägisi tuleb meelde minu arupärimine eelmisele kaitseministrile Urmas Reinsalule (kel samuti leidus muid tegevusi, selle asemel et sõjaväes “aega raisata”), kus küsisin, miks pean ma iga kord, kui minu poeg sõjaväest paariks päevaks koju tuleb, minema pika nimekirjaga poodi ning ostma talle taskulampe, nuge, sooja pesu, masinaõli, kindaid ja sokke.
“Miks kuluvad riigis, kus kaitsekuludeks eraldatakse 2% SKP-st ehk 5% riigieelarvest, sõduritel sokid ühe päevaga ja teisi asemele ei saa?” küsisin ma.

Ja teate, milline oli vastus? “Noh, ilmselt ei kasuta teie poeg sokke sihipäraselt.”

Mul on siiamaani kahju, et riigikogu reglement ei võimaldanud mul esitada täpsustavat küsimust selle kohta, milliseid sokkide kasutamisviise austatud minister veel teab. Siis oli mul lihtsalt lõbus. Aga enam ei ole.

Need mehed räägivad tõsise näoga julgeolekuriskist, liitlastest ja NATO kontingendist. Oma sõnavõttudega kütavad nad kirgi ja mängivad sõda. Guugeldage ja te leiate kümneid pilte, kus Eesti üle uhked noorpoliitikud poseerivad vihatud Vladimir Putini kombel sõjatehnika taustal või lausa sees. Nagu näiteks Taavi Rõivas hävitajas − sellise näoga, nagu oleks ta uue Ferrari roolis. Muuseas, ka noor ja ilmselt terve haridusminister pole aega teeninud, aga ta pole ka laskunud nii madalale, et valimiste eel sõda mängida.

Minu poeg, kellele ma teenistuse ajal ostsin igasugust vajalikku kraami, pidi sõjaväes karistuseks kirjutama 300-sõnalise essee teemal “Ma olen ärahellitatud nolk”. Ja mul on siiralt kahju, et mõned meie ministrid on sellest pääsenud – ilmselt tuleks see neile kasuks.

Ehk tekiks siis ka arusaam, et riigi julgeolek sõltub rahva tervisest ja kaitsetahtest. Kui aga riigi piiri pole võsast näha, te aga olete sunnitud pidevalt ajateenistuse läbijate tervisenõudmisi alandama, kui loomulik iive on miinuses ja noorte väljavool muutunud loomulikuks protsessiks, siis on pildil midagi valesti.

Selle asemel, et lasta end pildistada seal, kus ühelgi neist, kelle militaarne kogemus piirdub vaid arvutimänguga DOOM, pole lootust ellu jääda, tuleks asuda riiki tõeliselt juhtima. Nii, et ka minusugusel vanamoodsal naisel poleks teie pärast häbi.

Liitlased on tähtsad, kuid esimesena peab kodu kaitsma peremees, mitte naaber.