Toomas Alatalu: Kim Jong-un läheb Moskvasse, teised riigipead pole veel otsustanud
1999./2000. aastavahetusel Venemaa riigipeana toimetama hakanud Vladimir Putin andis üsna ruttu märku, et temal ja tema meeskonnal on kavas impeeriumi taastamine – mais 2000 said Baskortostani ja Tõva liidrid korralduse oma põhiseaduste muutmiseks keskvõimu kasuks ja detsembris 2000 kinnitati Venemaa hümniks taas impeeriumi ehk siis NSV Liidu hümn.
Rahva patriootliku meelsuse tõstmiseks vallandati 2003. aastal kaheaastane kampaania tähistamaks kõiki Nõukogude armee võite Suures Isamaasõjas. Olles aastal 2001 hakanud USA liitlaseks terrorismivastases globaalses sõjas ja esimesena suurriikidest ka toetanud Bushi tagasivalimist USA presidendiks, saavutas Venemaa märgatava poliitilis-propagandistliku võidu, kui ÜRO Peaassamblee kuulutas 22. novembril 2004 nii 8. mai, mida enamus maailmast tähistab Teise maailmasõja lõpupäevana, kui ka 9. mai, mida NSVL ja tema satelliitriigid olid tähistanud oma maailmasõja osa ehk siis Suure Isamaasõja võidupäevana – tunnustamise nii „mälestuse kui leppimise päevadeks.“
Kremli seisukohalt andis see hea võimaluse kõigi maailma juhtide kutsumiseks 9. mail Moskvasse, millele mainitult eelnes pikk oma võitude tähistamise jada. Täpselt samasugune kampaania toimus 2008-2010 ja algas ka 2013, kuid langes tahaplaanile seoses sündmustega Ukrainas.
ÜRO otsus pani muu maailma tõsise valiku ette, mida polnud raske näha Tallinnaski veel 1990ndate lõpus. Enamik välismaa suursaadikutest käis toona pärga panemas 8. mail ja mõned üksikud 9. mail, mõni teinekord mõlemal päeval. Mai 2005 pidanuks selle – täpsemalt öeldes Teise maailmasõja ajaloo mõistmise ja hindamise - lõplikult paika panema. Kremli suurkava kukutajateks said kolm presidenti – Arnold Rüütel Eestist, Valdas Adamkus Leedust ja Mihheil Saakašvili Gruusiast, kes teatasid, et eelistavad 9. mail olla oma rahva juures. Kaks esimest tuletasid meelde, et nende jaoks lõppes Teine maailmasõda uue okupatsiooniga ja Saakašvili loobumise põhjus oli asjaolu, et Venemaa keeldus sõjabaaside likvideerimisest Gruusias (see surve töötas, sest maikuu lõpus vastav leping Thbilisis ja Bathumis asuvate baaside sulgemiseks ka sõlmiti). USA president Bush näitas suhtumist väikeriikide tõstatud probleemi sellega, et saabus kõigepealt Riiga, kus kohtus kolme Balti presidendiga, siirdus sealt Moskvasse ja sealt veel 9. mai keskpäeval edasi Thbilissi, et Gruusiat toetada.
2010. aasta oli olukord uus, sest Venemaa oli just pidanud sõda Gruusias ja võtnud oma kaitse alla kaks nukurežiimi. Ent Venemaa presidendiks oli parasjagu ikkagi Dmitri Medvedev ja nii sai võimalikuks, et sõjaväeparaadist Punasel väljakul võtsid osa isegi USA, Prantsuse, Briti, Poola sõjaaväeosad, SRÜ omadest rääkimata. Mõistagi, et koos „Gruusias võidukad olnud“ Vene vägedega. Kohal olid kantsler Merkel, president Sarkozy, peaminister Berlusconi. Obama saatis siiski end esindama asepresident Joe Bideni ja Inglismaad esindas kroonprints Charles. Leedu presidendi kõrval jäi sündmusest demonstratiivselt eemale Moldova riigipea, ent Toomas Hendrik Ilves oli kohal. Samal tribüüni osal istusid ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia „juhid“. Peaminister Putini naabriteks aga olid Kasahstani president Nazarbajev ja Hiina president Hu Jintao.
Mõistagi lõi Krimmi okupeerimine ja annekteerimine ning „roheliste meeste“ tegevus Ida-Ukrainas täieliku selguse Venemaa plaanides, ent – nagu öeldud, ettevalmistuskampaania juba käis ja proovida ikka tasub. Et Kreml võtab asja tõsiselt, sai selgeks 19. detsembril, kui tuli pommuudis, et Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un on vastu võtnud Putini kutse ja tuleb 9. mail 2015 Moskvasse.
Mõistagi kergendab see „selgus“ ülejäänud kutsutute otsustamisi ja 24. detsembril kõlas teade, et Leedu president Grybauskaite lükkas saadud kutse tagasi. Kuigi arvatavalt saabusid kutsed kõikidesse pealinnadesse üheaegselt, möödus enne nädal, kui Riiast anti teada, et Läti president Berzins pole veel otsust teinud, sest „aega on“.
Kui Eesti ajakirjanikud seejärel Kadriorgu küsitlesid, tuli sealt samuti diplomaatiline vastus – „president Ilvese töögraafikus 2015 niisugust sõitu pole.“, millest järeldati, et „ilmselt ei minda“. Aeg on tõepoolest liig varane, et olukorra teravust Ukrainas ja ka Venemaal endas (Navalnõi lugu) arvestades üldse midagi otsustada. Poliitika on aga säärane, et teinekord mängitakse viimase hetkeni, et alles siis (teinekord ka pärast kauplemist) teha n-ö lõplik otsus. Peaasi, et Eestis ei juhtuks nii, nagu 2004-2005. aastal – algul nõudsid tuntud poliitikud ja ajakirjandus president Rüütlilt, et ta ei läheks, kui Rüütel märtsis 2005 teataski, et ei lähe, siis algas nõudmine, et ikka mingu.
