Juhtkiri: puuslike vastulöök
Prantsuse satiirilehe Charlie Hebdo ründamises põrkuvad kõige otsesemalt kaks kontseptsiooni. Põrkuvad uue aja konfliktis ammu juurdunud pühadused ning nüüdisaja lääne tsivilisatsiooni üks põhiväärtusi – sõnavabadus. Teatud mõttes võib pidada pühaduseks sedagi. Võimalusel end vabalt ja kartmatult väljendada ning seada kahtluse alla ükskõik milliseid dogmasid lasub peaaegu kõik, mis teeb avatud ühiskonnad teistest tugevamaks.
Erinevate tõekspidamistega kultuuride kokkupõrgetes seatakse sõnavabadus kui omaette väärtus kahtluse alla. Üks märkimisväärsemaid dokumente selles vallas on ÜRO inimõiguste nõukogu 2009. aastal vastu võetud resolutsioon, mis ütleb, et religioonide laimamine kujutab endast tõsist solvangut inimväärikuse aadressil. Dokument jätkab, et niisugune käitumine võib tõsiselt piirata laimatute vabadust ning seega kutsuda üles ka vägivallale. Sisuliselt kinnitatakse maailmaorganisatsiooni kõrge kogu tasemel, et vägivald võib olla solvavate sõnumite loogiline tulemus. Järeldus läheb ühtlasi tõsiselt vastuollu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooniga, mis kaitseb inimeste õigust omaenese veendumustele religioossete või teiste ühenduste surve eest.
Kummalist tõika aitab seletada nii pilk resolutsiooni esitajatele (Pakistan, Valgevene ja Venezuela) kui selle peamistele lobistidele (näiteks Saudi Araabia ja Egiptus).
Liberaalsed nähtused lubavad alati ennast kritiseerida ja on vajaduse korral valmis muutuma. Ka kõige suuremad sõnavabaduse eest võitlejad teevad üldjuhul möönduse, kui selle kasutamine kedagi otseselt ohustab. Vastupidise mõtteviisi esindajad leiavad, et on nähtusi, mida kahtluse alla seada ei saa.
Agressiivsus, mida me näeme, on osaliselt imporditud konfliktikolletest, kus vaidlus puuslike ning vabaduse vahel on veel selgeks rääkimata. Aga tuleb ka meeles pidada, et suurim oht vabalt toimivatele ühiskondadele pole sugugi üksikud terroristid, vaid režiimid, kellest mitmetes lämmatatakse sõltumatuid mõtteid süstemaatiliselt. Neis on puuslikuks võimuri isik ehk midagi veel madalamat kui mõni religioosne idee.
Kõik need režiimid on ohtlikumad kui oma vigu tunnistav demokraatia. Nii paradoksaalselt, nagu see karikatuuride maailmas tihti juhtub, surid Charlie Hebdo ajakirjanikud tegelikult meie turvalisuse nimel. Selle eest tuleb neid tunnustada ning puuslikel mitte võita lasta.
