RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Mart Normet – „Minu Tenerife“
Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse! Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel.
RAAMATUKATKEND
Kaubandus
„Hispaania puhkusesaarel Tenerifel supermarketit külastanud briti naisel võttis teda rünnanud mees pea maha ning jooksis siis ohvri pead enda käes hoides poest välja, teatasid kohalikud päästetöötajad.”
Kui see uudis ilmus maikuus Delfis, siis me veel ei teadnud, et satume elama just tollest poest ühe tänavavahe kaugusele ning et kõik meie majapidamisest puuduvad asjad soetame just sealt.
Alguses ei osanud toda kauplust tähelegi panna, sest see asub keldrikorrusel. Aga kui mööda laia treppi sinna siseneda, haarab sind tunne, nagu oleks maakera sees veel üks suurem maakera. See on Hiina pood. Made in China impeerium. Ja neid Hiina asju on siin Selveri-suuruses ruumis vähemalt miljon või isegi miljard. Avatud ka siis, kui teised poed kinni on, ehk pühapäeviti ja hilisõhtuti.
Meie esimene saak: pesukuivatusrest, patareid, käterätid, mänguklotsid, joonistusvihikud, pluus ja püksid, padi, kohvikruusid, atsetoon, toidusäilituskarbid, kruvikeerajate komplekt, lambipirnid, käärid, lauakell, lillepotid, lillemuld, Vietnami salv, arvutihiire matt, laudlina, kilekeebid, noad, lõikelaud, rannamänguasjad, rannamatid.
Nelel on kaasas 20 eurot päris oma raha, mis ta teenis Eestis, kui Anu müüs Perekooli foorumi kaudu maha tema vanu riideid ja mänguasju. Nüüd võiks siit selle raha eest saada terve toatäie mänguasju. Hinnad on lihtsalt nii naeruväärselt madalad.
Lisaks lööme käed ühe suurema panniga. Koju jõudes avastame, et selle põhi on veidi nagu kumer. Ehk et pliidi vastu puutub eeskujulikult keskmine osa ja ääred tsipa kehvemini. Siiski, toidutegemiseks täitsa kõlbab. Ja sel on veel ka lisafunktsioon – sellega saab prussakaid tappa!
Teate seda laulu „La cucaracha, la cucaracha”? Vaat toosama kukaratša ongi seesamune prussakas, kes tahab tuppa tulla. Mõned on ainult pöidlaküünesuurused, aga enamjaolt siiski pöidlasuurused tiibadega rajakad.
Nad lendavad parves tuppa, lükkavad inimese selili ja hakkavad elusast peast nahka ja liha nokkima!
Nali. Tegelikult ei huvita inimene neid üldse.
Anu, kuuled, nad ei tee sulle midagi! Sa võid täiesti kiljumata öösel vetsus käia!
Prussakaid paeluvad hoopis toidujäätmed ja prügilõhn. Hotellides tehakse nii võimsat keemiatõrjet, et seal kohtab neid harva. Ja meie neljandale korrusele nad ka ei viitsi väga tulla. Eriti veel talvel. Aga mõni satub siiski. Eks siis haarame kraanikausi alt pihusti ning uhame reole silmade vahele. 15 sekundit ja sussid püsti.
Täiesti mõttetu on neid aga ajalehe või sandaaliga taga ajada. Ükskord jooksis see kuuejalgne mööda köögi tööpinda, üle lõikelaua ja siuhti, soolatopsi taha peitu. Õnnestus teda seal veidi ajalehega sudida, et sindrinahk taas jooksma hakkaks, mispeale püüdsin kokkukeeratud lehega talle paugu vastu turja panna. Sain küll pihta, aga erinevalt geelitatud peaga jalgpallurist, kes iga müksu peale pikali viskab ja viga nõuab, on prussakas tõeline võitleja. Ta vudis otse külma pliidi peal seisva panni alla. Rapsis jõuliselt tagumiste jalgadega ning all peidus ta oligi.
Aga nagu sportlane ikka – ka see prussakas oli trennis sel ajal, kui mõistust jagati –, ta ei jaganud ära, et meil pole kodus mitte niisama pann, vaid Hiina poest ostetud praakpann! Ja mõistusega õnnistatud inimesel (sel juhul: mina) pole midagi lihtsamat, kui vajutada panni äär alla nõnda, et prussakast jääks pliidile sõna otseses mõttes märg plekk!
Ainus jant nendega on see, et isegi surnud peast ei tahaks neid nagu visata prügikasti... Vetsupotiga jälle see mure, et nad ei lähe veega alla – uppumiskindlad, sigudikud! Ainus variant on visata laip üle rõduääre alla põõsasse – teistele temasugustele hoiatuseks, raisk!
Aga Hiina poes leidus ka sellist praaki, millest polnud mingit tolku. Näiteks arvutihiire matt. Kui selle 1,50 eurot maksnud asjanduse kilest vabastasin, täitis meie elamist nihuke lõhn, nagu naftatanker oleks vastu meie elumaja põrganud. Et vältida surma Mendelejevi tabeli kõige mürgisemate ainete kokteili tõttu, ütles ühe mõistusega õnnistatud inimese (ikka minu!) aju, et see tundmatust materjalist asi tuleks nüüd korralikult läbi pesta. Maasikalõhnalise seebiga.
Milline oli tulemus pärast pesu ning paaritunnist kuivamist tuule ja päikese käes? 1 : 0 keemia kasuks. Haisu kadumisest polnud haisugi. Viisin hiiremati pidulikult õues asuvasse konteinerisse ning lubasin sinna lolli Hiina poodi mitte kunagi enam minna.
Aga mis on alternatiiv? Tavaline Hispaania pood, kus asjad poole kallimad? Või äkki hoopis hindude poed? Need müüvad küll peamiselt tehnikat. Ja kõik on loomulikult Sony, Panasonicu ja miks mitte ka Apple’i „ametlikud esindajad”, kel kõigil on spetsiaalne hind ainult minu jaoks – only for you, my friend.
Näiteks. Oli vaja hulga fotode kõrvetamiseks ühte DVD-toorikut. Ja et korralikud elektroonika- või arvutipoed asusid mu jalutusraadiusest veidi eemal, astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse India poodi, kus ukse läheduses olid välja pandud kõikvõimalikud rannaasjad ning tagapool tehnika. Valisin kuuest müüjast välja noormehe, kes paistis aus ja asjalik nagu Helar Osila.
Eesti: „Kas teil DVD-toorikut on?” India: „Kindlasti. Mitu teil vaja oleks?” Eesti: „Ainult üks.” India: „Üks? No vaatame.” Järgnesin talle suure klaaskapi juurde. Seal paistsid kõige alumisel riiulil mingite ümbrike ja muu pahna taga mõned toorikute tornid. Teate küll – need plastist jublakad, kus tihedalt üksteise peal mõnikümmend kuni sada plaati. Võttis sealt ühe.
Eesti: „Tundub, et see on CD, mitte DVD.” India: „Ah soo.” Eesti: „Need teised seal on vist DVDd.” Käes! Kõnnime leti äärde äri tegema. Eesti: „Palju ma võlgnen?” India: „5 eurot.” Eesti: „5 eurot!? See on ju üks toorik.” India: „5 eurot jah.” Eesti: „See on hirmus kallis.” India: „Hea küll. Ainult sulle, mu sõber – 3 eurot!” Selle asja hind on kõige rohkem üks euro. Päris ausalt – ma ei viitsinud temaga vaielda. Aga ei saanud ka ütlemata jätta: „Mulle meeldib, kui asjadel on hind. Tead, meie kultuuride erinevus on nii suur, et ma absoluutselt ei soovi sinuga vaidlema hakata.” Need olid mu viimased sõnad. Kõndisin uksest välja nagu uhke pingviin. Ja premeerisin end isegi jäätisega – vaat, kus ikka hästi sõnastasin probleemi olemuse!
Hindude käes on peale elektroonikapoodide veel üks segment – parafarmacia’d. Farmacia on apteek. Ja parafarmacia on siis justkui paraapteek. Aga ei müüda seal tervendavaid soolalampe, vaid veerand kuni pool sortimendist on lihtsamad käsimüügiravimid ning teine pool või isegi suurem osa kaubast on šampoonid, päikesekreemid, rannamänguasjad, plätud jne.
Anu leiab, et peaks rõdul tilli ja basiilikut kasvatama hakkama – mulda oleks vaja. Mulle meenub, et vist nägin meile lähima kaubanduskeskuse juures aianduspoe silti: Grow Shop. Pistan mõned mündid tasku ja asun teele. Viit juhatab teisele korrusele. Astun sisse, ja leian end keset erinevaid vitriine, kus ilutsevad potid ja purgid ja lambid ja piibud. Silme eest võtab roheliseks, sest olen naiivselt sattunud kanepikasvatamise poodi.
Varajases keskeas müüja Immanuel viib mu asjaoludega kurssi: Tenerifel kanepitaime ega marihuaanat müüa ei tohi, küll aga seemneid ja kõike, mida kasvatamiseks vaja. Ehk enda tarbeks võib kasvatada ja te võite vaid ette kujutada, kui edukalt siinses kliimas taimed kasvavad.
Los Cristianose rannas, ühe restoranikompleksi katusekorrusel asub ka ametlik kanepitarvitajate klubi. Klaasseina peale on kleebitud kanepilehe kujutised ning randa sattudes näeme ikka ja alati seal mõnda inimest istumas. Aga saan aru, et niisama sinna sisse sadada ei saa. Selleks peab klubiliige olema. Juhuturistid neid ei huvita, sest kogu see kanepiasjandus on Hispaanias hall ala. Selle tarvitamisel on pikk tradit- sioon ning see on laialt levinud, aga joint’i müüa ei tohi.
