Toomas Alatalu selgitab: miks tegi Soome välisminister Kremlile meeldinud avalduse?
Kõigest mõni päev tagasi kuulutas Keit Pentus-Rosimannuse ülem, Reformierakonna liider ja peaminister Taavi Rõivas, et Eestist peaks ikkagi saama Põhjala riik. Seal, nagu teada, oleks meie esimeseks ootajaks ja vanemaks vennaks just Soome. Nüüd ühtäkki tegi aga Soome välisminister Erkki Tuomioja säärase avalduse, et talle tehti distantsilt kerge ata-ata. Seda selgelt mitte ainult Eesti, vaid Eesti, Leedu, Taani ja Suurbritannia valitsuste nimel. Ja kui juba Londonit nimetada, siis paistavad selle tagant kohe Washingtoni kõrvad. Et see on nii, kinnitab ka eilne The Times – Obama ja Cameron on otsustanud jätkata (ühist) survet Venemaale.
Eesti, Leedu, Taani ja Suurbritannia välisministritele aga kuulub ühisinitsiatiiv leida kogu Euroopa Liidule sobilik lahendus, tõrjumaks Venemaa räiget propagandat, mis võib moonutada tegelikkust kauaks ja hakkab selgelt takistama Euroopa-Venemaa suhete normaliseerimist, mida kui paratamatust kõik siiralt ootavad. Just see initsiatiiv pole meeltmööda Soome välisministrile, kes selgelt pooldab kahe riigi vahelist suhtlemismudelit Venemaaga. Tunnistamata seda, et Moskva eelistab juba ammu tegutseda suurriigina ehk selgelt regionaalselt või isegi kontinentaalselt.
Kes vähegi asjast huvitus, teab, et alates mullustest sündmustest Krimmis ja Ida-Ukrainas muutusid Moskva telekanalite uudistesaated tundmatuseni, sest kui saatesse mahuvad vaid ühepoolsed ja ühekülgsed telepildid Ukrainast ning 2-3 uudist Putini toimetamistest, siis – kas on tegu jätkuvalt Venemaa või hoopiski Ukraina separatistide telekanali(te)ga?! Õigustatud küsimus, kui teleekraanidel lisaks püsivad pidevalt ka kirjad „Donetskaja Narodnaja Respublika“, „LNR“ või koguni „Novorossija“ ja samas ka räägitakse neist kui mingitest reaalsetest riikidest.
Septembrikuust alates on telepilt proportsioonide mõttes jälle rohkem nagu päris-Venemaa telekanalite moodi, ent neis kõlavad hinnangud sündmustele on risti vastupidised sellele, mida Ukrainast räägivad Euroopa ja muu maailma demokraatlikud riigid.
Sealjuures Vene telekanalid ei salgagi, et peavad oma ülesandeks ka Ida-Euroopa riikides ja mujal maailmas elavate kaasmaalaste informeerimist ja oma poliitika selgitamist neile, kes kuuluvad „vene maailma“. Kuna pole saladus, et Venemaa naabriteks olevates väikeriikides elavad venekeelsed eelistavad – ka kohaliku keele mitteäraõppimise tõttu - oma enamuses infot saada Moskva kanalitest, siis ongi tekkinud olukord, kus hetke kõige tulisemas probleemis – Ida-Ukrainas jaguneb elanikkonna ettekujutus toimuvast vastavalt sellele, kelle juttu keegi usub – kas Euroopa oma või sellele vastanduvat Moskva oma.
Samas ei suuda ükski väikeriik võistelda oma venekeelse elanikkonna – olgu neid viis või koguni 35 protsenti - informeerimises Venemaa telekanalitega. Fakt on seegi, et Venemaa avas juba aastaid tagasi inglisekeelse propagandakanali Russia Today, mis mullu oktoobrist edastab ka hispaaniakeelseid saateid ja mõlemad kanalid tegelevad praegu selgelt agressori poliitika õigustamisega, siis oli Euroopa ühine vastus sellele juba mitu kuud õhus. Mõistagi on USAlgi ja teistel suurriikidel oma võõrkeelsed propagandakanalid, ent mööngem – esimest korda pärast Teist maailmasõda võisteldakse mitte kolmandas maailmas, vaid Euroopas toimuva õigesti mõistmise pärast. Mängus on see, millise õiguse – rahvusvaheliselt kokkulepitu või tugevama õiguse alusel jätkub Euroopa enda areng.
Teravnenud rahvusvahelises olukorras käituvad riigid teisiti võrreldes rahumeelse arenguperioodiga. Suure külma sõja ajal (1947-1991), mis oli kohati ka kuum, ent seda ikkagi kaugel Euroopast (Korea, Vietnam, Afganistan) kujunes välja nn vahendavate riikide grupp – Soome, Austria, Šveits, kes niipea, kui suhted kahe süsteemi vahel teravnesid, asusid kohe vahemeesteks, et pingeid maha võtta. Pakkudes ka näiteks juba kõlanute asemele uusi lahendusi.
Soome presidendi Sauli Niinistö ja välisminister Erkki Tuomioja Ukraina-kriisi aegne tegevus meenutab kohe kindlasti nende suurte eelkäijate tegevust suure külma sõja ajal. Vahe on siiski selles, et toona aeti Helsingis asju suurte pealinnadega ja ka Soome tänasel välisministril oli võimalus veenda ennekõike oma Londoni kolleegi. Selle asemel kukkus ta hurjutama oma väikevenda, et too ajavat valet poliitikat ja pidas vajalikuks torgata, et pealegi polevat Eesti ise piisavalt taganud oma venelaste informeerimist. Kuna see nii pole ja tehakse juba ka oma vene telekanalit, avanes Tallinnal hea võimalus reageerida. Enda ja teiste eest.
P.S. Tuomioja Kremlile meeldinud avaldus ilmus samal päeval (14.01), kui Venemaa mehitas uuesti vahepeal tühjana seisnud sõjabaasi Alakurttis, soomlastele hästi teada olevas paigas.
