Toomas Lepp: On selgemast selge, et teater NO99 ei tee mitte teatrit, vaid poliitikat

Poliitiline teatrikiri

Austatud kultuuriminister Urve Tiidus,

Austatud endine kultuuriminister Rein Lang!

Tallinna TV pöördus täna teabenõudega politseisse, et saada vastust küsimusele, kas NO99 Tallinna tänavatele riputatud välireklaam "Vali Savisaar" on valimiste kontekstis seadusepärane. Reklaamlause all ilutseb teade, et riik on reklaami kinni maksnud. Kuid NO99 väljakuulutatud etenduse nimi on "SAVISAAR", mitte "VALI SAVISAAR", nii et viimane ei kvalifitseeru etenduse reklaamina.

Pole kahtlust, et teater NO99 kompab piire, et maksimaalselt saavutada enda seatud eesmärke. Tsiteerin siinkohal hr Epnerit, kes on lahti mõtestanud teatri põhimõtteid ja andnud võtme ka etenduse "Savisaar" (mitte "Vali Savisaar") mõistmiseks.

Tsitaat on hr Epneri vastustest EPLi küsimustele:

Milline oleks teie ettekujutuses parim reaktsioon või tulemus, mis "Savisaare" lavastuse peale tekkida võiks? Kas te soovite üldse reaktsiooni, mis ulatuks ühe lavastuse lavastuslikust sisust väljapoole?

Jah, igasugune poliitiline teater soovib laiemat reaktsiooni, sest tema lavastuslik sisu ei toimugi ainult teatrisaalis, vaid ka näiteks meediaruumis. Plakatid ja artiklid ei ole mitte lavastuse reklaam, vaid lavastuse osa ning neid peaks ka analüüsima koos. Sest ükskõik kui tõsiselt me oma sõnumit laval ei mõtleks – me ütleme seda laval ning seda võetakse alati teatrina, st mitte-reaalsena. Kui aga minna avalikku ruumi, olla osa mitte kultuuri-, vaid poliitikauudistest, siis muutub asi reaalseks. Ja siis muutub poliitiline teater ka meie jaoks huvitavaks. Pidevalt reaalsuse ja fiktsiooni, poliitika ja teatri vahel liikumine pakub igal sammul mingi üllatuse. /.../

Me tahtsimegi teha Savisaarest lavastust just nüüd – valimiste ajal. Ajal, mil metafoor saab reaalse jõu. Mil sõnadel on tegelik kaal. Kui saab rääkida sellest, mis tegelikult ka inimeste elu puudutab. „Savisaart” ei ole võimalik – nagu ka need küsimused tõendavad – toppida pelgalt kunsti liistude juurde. /.../

Tõsi, olen kuulnud ka definitsiooni, et teater on tõesti poliitiline alles siis, kui autorid arreteeritakse otse teatrisaalis. Seda ütles Rein Lang ning endise justiits- ja kultuuriministrina ta kahtlemata tunneb asja. Kuid lapsikut irooniat kõrvale jättes: jah, tõeliselt reaalset ja ohtlikku teatrit tehakse mujal. Olen näinud mõningaid Ladina-Ameerika ning Ida-Euroopa asju, mille autorid ei saa tõesti kindlad olla, kas nad ei näe järgmist päeva neljanda seina või trellide tagant. Need on olnud olulised lavastused. Kuid demokraatias on see võimatu. Meie olud on teistsugused. Mitte ainult teatril, vaid ka kodanikel. Ja mis vahet neil kahel ongi? Sest demokraatias ei panda ka kodanikke vangi, kui nad ütlevad, mida mõtlevad. Demokraatias ei võeta pantvange, küll aga peetakse läbirääkimisi. Ja seda tahab teha ka teater. Tsitaadi lõpp.

On selgemast selge, et teater NO99 ei tee mitte teatrit vaid poliitikat, nii tehti poliitikat ka Ühtse Eesti Suurkogu etendusega, mille eel pandi politikud värisema uue erakonna tekke ootuses. Mina seda vaatama ei läinud, sest tsirkus paistis läbi. Seekord etendust "Savisaar" (mitte "Vali Savisaar") vaatama aga lähen. Oleks tore näha Teid, pr kultuuriminster, Reformierakonna kandidaati nr 313 plaksutamas Edgar Savisaare - kandidaadi nr 713 kui kurjuse jõu hävitamisele. Ometi kord läheb riigi raha õigesse kohta, sest võidutsema peab valitsuse poolt osutatud headus teatrile NO99 toetuse näol ja eriti rahvusteatri Estonia ees oleva reklaamplakati Vali Savisaar rahastamiseks, nagu on kirjas ka plakatil endal.

Kui politsei kvalifitseerib plakati õiguspäraseks, ei juhtu midagi, teater saab ehk väikese reflektsiooni, seda võetaksegi Ojasoo etenduse osana – teater astub lavalt (poliit)rahva sekka, teater muutubki reaalseks. Kui politsei kvalifitseerib plakati mitte õiguspäraseks, peab kultuuriministeerium ilmselt reageerima, ning NO99 on enda sõnastatud eesmärgile veelgi lähemal. Tõsi, mitte küll arreteerimisele, mis oleks teatri unistus. Sest veri müüb. Sõnavabadusel ei ole ju piire. Ma olen Charlie, ma olen NO99 - on nende unistus.

Plakat üleskutse "Vali Savisaar" all on tühi, ta on valge. Ma arvan, et see valge pind hakkab etenduse lähenedes pikkamisi täituma - ilmuvad uued üleskutsed, uued loosungid, ikka piiridele, Charlie'le, lähemal, ikka riigi raha eest ja kultuuriminister peab naeratama ja plaksutama nagu endine kultuuriminister Rein Lang Ühtse Eesti Suurkogu etendusel. Loodetavasti plaksutas ta õige asja eest, sest hr Ojasoo tunnistas pärast etendust, et NO99 päästis 2011. aasta Riigikogu valimised: "Sellel hetkel ei saanud keegi uut parteid teha, sest me tegime selle nii-öelda ära. Eesti pääses Leedu saatusest, kus partei teinud telestaarid ja klounid said parlamenti." Tsitaadi lõpp.

Seda loogikat arendades peaks etendus "Savisaar" ära hoidma Savisaare saamise peaministriks. Niisiis, siit soovitus Delfi ja ERR valimisstuudiotele, te korraldate poliitdiskussioone 10-le valimistel registreerunud erakonnale. Olete aga unustanud 11-nda erakonna – NO99. Meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistuse.

Aga NO99 ei osanud Suurkogul ette näha, et klounid ja telestaarid saavad Riigikokku ikkagi - järgmisel korral. Ja nagu kunstis(teatris) ikka juhtub võib Kurjusest (nr 713) kergesti kangelane saada.