Sergei Stadnikov: Kiievis mõistetakse, et kaotatud Ukraina alasid pole võimalik tagasi võita
Samamoodi kannab Ukraina valitsus täielikku vastutust Donetski "magalarajoonide" süstemaatilise lausktulistamiste ning pommitamiste eest.
Ainult kui esimese juhtumi puhul oli Lääneriikide liidritel süüdlase kindlaks tegemisel kõik selge, siis Donetski juhtumid vajavad millegipärast täiendavat uurimist.
Huvitav miks?
Loomulikult tuleb väga põhjalikult süübida Venemaalt "puhkusele" või erru lastud sõjaväelaste osalusest Ida-Ukrainas toimuvas kodusõjas. Teisalt tuleks kontrollida teateid kohalike miljardäride (näiteks Igor Kolomoiski) poolt rahastatud "surmaeskadronide" vägivalda venekeelse elanikkonna kallal.
Kuid asi ei piirdu ainult nende kõrilõikajatega; väidetavalt osaleb sõjategevuses üksjagu välismaiseid palgasõdureid, näiteks maailma suurimast sõjapidamise- ja turvateenust pakkuvast erakompaniist Academi (endine Blackwater, mille peakorter asub USA-s).Väidetavalt just välismaised võitlejad pidasid Donetski lennujaamas kõige kauem vastu, olles Ukraina valitsusvägedest oluliselt sitkemad. Igal juhul ootab rahvusvahelisi organisatsioone väga komplitseeritud uurimisvaldkond. Nagu näiteks: kes keda värbas, varustas ja kui palju maksis.
Teisalt jällegi muutuvad aegamööda selgemaks mõned tähtsamad eesmärgid vaenlaste üldstrateegias. Geopoliitiliselt ja majanduslikult on Krimm-Tauria muutunud emamaast suhteliselt distantseeritud saareks. Mis on muide Venemaale väga kulukas. Seepärast üritatakse poolsaar ühendada maitsi separatistide kontrolli all olevate Ida-Ukraina aladega ja lõigata niiviisi Kiievi võimu all (veel) olevad territooriumid ära Aasovi merest, mille lähedal aga asub tähtis tööstuslinn Mariupol.
Samal ajal saab Kiievis resideeruvale keskvalitsusele üha enam selgemaks järgmine paratamatu tõdemus: kaotatud alasid ei ole enam võimalik tagasi võita. Isegi massiivset sõjalist jõudu kasutades.
