Urmo Soonvald "Savisaare" muusikalist: monument Eesti-pimedale poliitikule, keda äratab vaid Lasnamägi
Savisaare-vastane viha Eesti ühiskonnas kestab ja keeb, juba teist kümnendit ning teda jälestav rinne on proovinud kõike, et teda võimult kangutada või ta silmi avada. Nüüd siis kasutati muusikali, kus lisaks Savisaarele langesid enneolematu ja avaliku alanduse alla mõlemad ta nn mantlipärijad Kadri Simson ja Jüri Ratas.
Simsoni kajastamine oli lihtne ja hiilgav ood Savisaare-truudusele ja kogu tuleviku ehitamine ühele ning valele kaardile. Oma mina ja väärtuste devalveerumine, kui olla pime, oli muusikali üks vähestest õppetundidest.
Ratas - ta otsustusvõimetust peegeldati isegi vähe ja pehmelt.
Aga muusikal ise - kogu Savisaare viimaste aastate pimedat sõda kodumaa ja poliitilise edu ootuses saab iseloomustada Bel Kaufmani raamatu "Allakäigutrepist üles" pealkirjaga. See muusikal kirjeldab Savisaare karjääri kõige suuremat viga ja eksisammu - oskamatust kõrvale astuda ja küündimatust arvestada inimestega. Kõrvale astuda väärikalt ja nii, et ajalooraamatutesse jääb ta nime uhkelt, mitte piinlikult. Tänaseks on Savisaar muutunud Eesti kõige naeruväärsemaks inimeseks, kellele on ta ise, kaaslased ja oponendid rajanud küll mitu monumenti, aga sellest on talle olnud vähe. Ka muusikal on monument, märguanne ja peegli surumine vastu nina. Muusikalise monumendi ehitamisel oli kasutatud detaile, mis on Savisaarele valusalt tuttavad.
Ja küllap on tegelikkuses Savisaare tegelaskuju veel hädisem kui muusikalis.
Ta armastab elus ja muusikalis võimu ega suuda lahti öelda unistusest olla võimu üldrahvalik nimetus. Võimujanu on talle tänaseks kõige olulisem ja enim teda elus hoidev instinkt. Teekonda võimu juurde ja pingutust selle nimel iseloomustas muusikal suurepäraselt, tõsi, Savisaare samast mõttekrambist on Eestis räägitud juba alates lindiskandaalist.
Ta on kõik välja naernud. Valjult ja õelalt. Teades, et ta retoorika varjutab sisu.
Nüüd naeris muusikal teda välja. Halastamatult ja teda hetkegi ilustamata. Teades, et see kinnistab ta oponentide ja vaenlaste seniseid positsioone. Aga ei sunni neid muutuma.
Maarika Vaariku vapustavalt stiilipuhas ja viimse detailili lihvitud esinemine on Savisaarele parimaks tõe-peegliks. Vana-Kreeka mütoloogilise jutustusena edasi antud Savisaare moraalne tammumine kohapeal oli täis teravusi ja paralleele tegelikkusega, aga etendus ei pakkunud mitte ühtegi üllatust. "Savisaare", "Ühtse Eesti" noorem vend, oli kaader Eesti elus, ei enamat.
NO-teatri julgus teha selline etendus neile omasel viisil, Vaiko Epliku muusika, Vaariku ja teiste rollid olid suurepärased, aga kokkuvõttes jäi elamusele punkt panemata. Suur ootus oli etenduse lõpu suhtes ja ma saan aru, et tegijad olid selle üle palju heidelnud, kuid polnud ohhood ega jahmatust. Oli ööga sulanduv lõppakord, kui Savisaar lamas elutult, kuid unistas veel võimust.
Küll pani etendus mõtlema, aga see pani mõtlema neid, kes on Savisaare tuleviku enda jaoks niigi välja ja selgeks mõelnud.
Nii väiksed asjad - nagu muusikal - Savisaare elu ja tulevikku ei muuda.
Seda muudab vaid 100 000 lasnamäelast.
