Jüri Estam: nähes Debaltseves rahvusvahelise üldsuse poolt üksinda jäetud Ukraina sõdurite vintsutusi ja vangilangemist, kangastuvad silme ees pildid Lõuna-Vietnami lõppvaatusest
Sõjaajaloolased ja kommunismiuurijad on omistanud Hiina-Vietnami piiri lähistel kolm kuud 1954. aasta kevadel kestnud, prantslaste ja Viet Minh vägede vahel ühes mäeorus peetud verisele vastasseisule suurt tähtsust. See kuulub militaarajaloo ja geostrateegia annaalidesse, koos kohanimedega nagu Termopüülid ja Agincourt.
Prantslased kapituleerusid pärast 16 000 langevarjuri ja võõrleegionäri kaotamist Điện Biên Phủ kotis, kus vastane oli suures ülekaalus. Pariisil ei jäänud muud üle, kui nõustuda rahuläbirääkimiste pidamisega Genfis. Prantsuse Indo-Hiina varises kokku. Mainit lahingut käsitleva Bernard B. Falli tuntud teose nimi on väljendusrikas: “Põrgu hästi pisikeses paigas”.
Paratamatult meenub ka vaatepilt, mis rullub praegu lahti me silme ees Donbassis. Mitte üks-ühele, kuid mitmete oluliste joonte osas siiski. Prantslaste kunagist sunnitud lahkumist Indo-Hiinast tuleb vaadata läbi dekoloniseerimise, Ida Ukrainas toimuvat aga läbi Venemaa kasuks töötava koloniseerimise ja uute-täiendavate marionettvabariikide loomise prisma.
Tõik, et Indo-Hiina rahvad said möödunud sajandil jagu neid kaua ekspluateerinud prantslastest on põhiliselt positiivne, kuid lugu on sellest siiski keerulisem. Häda on selles, et Indo-Hiinas asendus üks mittekohalik süsteem lihtsalt teisega. “Teise” all tuleb silmas pidada Hồ Chí Minhi kultiveerimist kommunistide poolt, kui ta Moskvas elas, kui ka Hiinas, Kominterni agendi Mihhail Gruzenbergi kasvandikuna. Kuidagi ei saa üle ega ümber Kremli kui ka seltsimees Mao oportunismist ja aplusest Indo-Hiinas.
Poliitiline “loodus” ei salli tühja poliitilist kohta, ja Hồ Chí Minh polnud valge tall, vaid Kominterni produkt ja tööriist. Hồ Chí Minh oli Vietnami rahva Viktor Kingisepp. Seega mitte kohalik produkt, mitte Lembitu, mitte šotlaste William Wallace, mitte Aung San Suu Kyi, vaid võõra ideoloogia – selle asemel et tõelise vabaduse – maaletooja.
Venemaa viimaste aastate metamorfoos
Milleks me Venemaa praegust majandust nimetama peaksime? Plaanimajandus ja nõukogude sotsialism on asendunud segapudruga, milles esineb kapitalismi sugemeid, kuid mille strateegilised harud kuuluvad endiselt riigile. Vladimir Putin olla kas maailma rikkaim mees või üks rikkamaid, mille poolest ta erineb markantselt näiteks oma eelkäijast Juri Andropovist.
Mis asi oli uutmine tegelikkuses? Perestroika kujutas endast Hiina mudeli spikerdamist-ümberkohandamist, või siis üleminekut süsteemi, mis meenutab siinkirjutajale praeguseks juba natsionaalsotsialismi. Mitte labase sildistamise tähenduses, vaid reaalsete tunnuste poolest. Nii nagu perestroika välja kukkus, kujutab see endast KGB sepitsust kompartei pumba juurest minema trügimiseks.
Paljud NSV Liidu ideoloogilised sugemed ja ambitsioonid pole kusagile kadunud, koos vene šovinismiga.
Kahjuks ei suutnud isegi Aleksandr Solženitsõn tõusta vene imperialismi hukkamõistmise tasemele. Siinkirjutaja ei unusta kunagi vene monarhiste, kellega Läänes 80ndatel aastatel kokku puutusin. Nad ütlesid: “Teie, eestlased, võite olla antikommunistid nagu meiegi, kuid võtke teadmiseks - te jääte ka edasi Venemaa rahvaste sõbraliku pere liikmeteks, kui meie võimule pääseme”. Ajalugu tahtis aga teisiti.
Mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem jäävad nad endisteks. Vahetatakse vaid maske ja ikoone. Vladimir Putin pole Lenin ega Konstantin Tšernenko, kuigi ka nemad unistasid kõigi maade proletaarlaste ühendamisest Kremli lipu all. Putin võtab šnitti rohkem Ivan Julmast ja Peeter Suurest.
Vene strateegiate ja taktikate ehk libedate võtete käsiraamat kubised salasepitsevatest sõnadest, mis ei ütle mitte midagi tüüpilisele Lääne inimesele. Seltsimees Stalin munes paljudes kohtades Venemaa perifeerial sisse vahepeal kaua talveunes vegeteerunud nurjatusi. Sellised võivad olla monumendid kasutamiseks “monumentide sõjas”, aga ka tuntud ja vähem tuntud agendid ning mõjuagendid, või siis rahvusvahelise õiguse vastaselt üle piiride sokutatud etnilised kogukonnad ja territoriaalsed tüliõunad. Siis, kui on tarvis neid aktiveerida, võetakse kasutusele teiste asjade hulgas kunstliku hingamise andmine kõiksugu marionettriikidele.
Nähes Debaltseves toimuvat - Ukraina iseseisvuse ja terviklikkuse eest seisvate, kuid rahvusvahelise üldsuse poolt üksinda jäetud meeste vintsutusi ja vangilangemist - kangastuvad silme ees pildid Điện Biên Phủst ja Lõuna-Vietnami lõppvaatusest, kus Läänel puudus tahtmine ja jaks, et seista koos liitlasriigiga lõplikult vastu Venemaalt ja Hiinast dirigeeritud ja rahastatud ekspansioonile.
Stalini sissemunetud nurjatusi on teisigi, ootamas aktiviseerimist sobival hetkel.
Mõningad Eesti poliitikud üritatavad Tartu rahu sügavamat mõtet hävitada. Kui peaksime Venemaaga tulevikus piirilepingule lõplikult alla kirjutama, võime iseenese lõbustamiseks või siis petmiseks Tartu rahu mantrat üle ja üle korrata nii palju, kui süda ihkab, nagu hullukesed, kes pobisevad kuutõbiseid fraasikesi suurlinna parkides.
Venemaa on kommunismi mittekasulikuks osutunud osad prügimäele sokutanud, kuid süžee ehk käekiri pole märkimisväärselt muutunud, igatahes mis puutub territoriaalsesse laienemisse ja aktiivsetesse katsetesse laieneda inimeste ajudesse.
Meenub prosta lugu sellest, kuidas lõbumaja likvideeriti. Oksjonil müüdi teiste asjade hulgas ka bordelli papagoi ühele restorani omanikule. Restoranis toimus varsti seejärel linnavalitsuse dinee koos abikaasadega. Kui papagoipuurilt kate pealt ära võeti kraaksus suleline elukas: “Prostituudid on uued, aga kliendid on endised!”. Või kas “Novorossija” vasallidest asjamehed erinevad oluliselt DDR-i viljastajast-seemendajast Walter Ulbrichtist, kes elas Moskva Hotell Luxis ajavahemikus 1939-1945?
Ukraina on jäänud ilma tuhandetest noortest patriootidest. Etnilised ukrainlased, kes tegid valeotsuse elada edasi Ida-Ukrainas, jäävad ilma oma kodudest, ja Venemaa on juba saanud endale vägagi arvestatava tüki Ukraina rikkustest. Imestaksin väga, kui Vene sõjasulased ei võta ära ka Mariupoli, et saaks sündida maasild, mis ühendab Venemaad otse annekteeritud Krimmiga.
Vaatan Ida-Ukrainat ja imestan vaikselt, kui loiult Lääs suhtub omaenda moraalsesse mõjusfääri maailmas. Vaatan Ida-Ukrainat ja kogen ühe despootliku režiimi elujõudu ning Lääne suhteliselt tavalist (mõne erandiga) flegmaatilist abitust. Prantslased näiteks ei tundu üldse mõikavat, et Debaltseves viidi just läbi verine Điện Biên Phủ kordusetendus.
Vähemalt nn uus Euroopa – tegelikult on see vastik keelend – peab enesele teadvustama, et nurjatusi on varuks veel.
Sõber Ukrainas saatis e-posti: “On raske lugeda meie poole kaotustest. Mu abikaasa ütleb, et see on meie ühiskonna õis - inimesed ajude ja tulevikuga, kes otsustasid oma maad kaitsta ja surevad selle eest. On väga raske vaadata nende poiste pilte. Venelaste üritus kukub läbi, hoolimata nende suurtükkide tulejõust ja krutskitega diplomaatiast. Tulevased põlvkonnad on muutunud nende suhtes ettevaatlikuks ja Ukraina ei anna alla, mitte kunagi. Möödunud nädalal väljendas üks mu kaaslane mõtet, et venelased toetavad oma juhti Putinit. Ukraina rindemeestele ei lähe Porošenko aga eriti korda. Nad kaitsevad mulda oma jalge all, perekonda ja maad, suurest juhist olenemata. Nad võitlevad lõpuni.”
