Jüri Saar kolm päeva enne valimisi: võimuparteid istuvad rahva seljas ja tõmbavad rihma üha enam pingule
Esimene konks seisneb selles, et enne platsile tulekut tõmmatakse rihm kere ümber niivõrd tugevasti kinni, et loom hakkab valu pärast perutama ja üritab igal viisil oma seljas ratsutajat maha raputada. Mis ka küllalt kiiresti õnnestub, kuid härja kättemaks jääb enamasti ära, sest asjal on teinegi salakaval konks - rodeoklounid. Need tüübid hakkavad härja ees vigurdama ja härg selle asemel, et ratsutajat puskida, tallata, hakkab hoopis neid taga ajama ning kogu härja viha jookseb liiva. Karistus talle tehtud valu eest jääb ellu viimata.
Midagi sarnast toimub ka meil valimistel, kus härja nürimeelset rolli tahetakse anda rahvale, valijatele. Rahva seljas istuvad võimuparteid, kes rihma üha pingumale tõmbavad, kuni valus hakkab, kuid kes teevad kõik selleks, et mitte maha pudeneda. Kuid etenduse platsilt ei puudu ka rodeoklounidega sarnase osa täitjad, kes valimisvõitluses igasugu pulli teevad ja valijate tähelepanu kõrvalistele ja teisejärgulistele teemadele juhivad. Et piinajad „härja munade pigistamise“ eest saabuma pidavast karistusest pääseksid. Peenemas kõnepruugis nimetatakse koomuskite väljamõtlejaid ja vigurite esitajaid poliittehnoloogideks või spinn-doktoriteks.
Üks viimase aja kõige markantsem näide on vastuoluline kooseluseadus, mis riigikogus suure kisa ja käraga vastu võeti. Kuna jätkuvalt puuduvad selle rakendussätted, ei ole mitte ühegi inimese jaoks midagi võrreldes varasema olukorraga muutunud. Lärmi tehakse aga jätkuvalt väga palju. Parima ja halvima seaduse valimise komisjoni liikmena olin koos teistega probleemi ees, sest lehehääletuse tulemusena oli see paremuselt teine ja halvemuselt esimene kõigi eelmisel aastal riigikogus vastuvõetud seaduste hulgas. Milline ideaalne teema inimeste jagamiseks kaheks vastandlikuks grupiks.
Kohtudes valijatega küsitakse praktiliselt alati, kas ma Vabaerakonna liikmena pooldan samasooliste kooselu reguleerimist või olen selle vastu. Eitamata erinevatele kooselu vormidele õigusliku raami loomise vajadust, olen absoluutselt vastu nii selle seaduse menetlemise viisile kui ka ajastusele. Vägisi jääb mulje, et tegemist oligi teadliku spinniga, mis anti valijatele puremiseks just enne valimisi. Polnud ju raske ennustada, et ühele poole jäävad need, kes tahavad kasutada meie demokraatliku ühiskonnaelu vabadusi ise oma eluviisi üle otsustada. Ja teisele poole traditsiooniliste pereväärtuste pooldajad ning mõlemal on täielik õigus. Mõlema grupi eeskõnelejateks kujunevad aga reeglina lärmakad ja üldsegi mitte tolerantsed vähemused, kes alustavad tõelist võitlust justkui nende taga asuvate suurte inimhulkade õiguste eest. Ja tüli ongi majas.
Diametraalsed vastandused jätavad tähelepanuta tegelikud siseriiklikud ja rahvusvahelised põletavad probleemid. Näiteks, selle, et pikki aastaid võimul olnud erakonnad ei taha üldse rääkida oma saavutustest, esitada aruannet rahvale, valijale tehtu kohta. Näiteks Eesti idapiiri kui ühe kõige tähtsama julgeolekuteema olukorrast, piirivalve „ärareformimisest“, üha kasvavast tsentraliseerimisest ja uute piirkondade ääremaastumisest, majanduselu hangumisest ülereguleerimise tõttu, erakondade nuumamisest riigieelarve vahenditest. Rahvusvaheliselt on just praegu murenemas kogu Teise maailmasõja järgne julgeolekuarhitektuur, me peaksime suure kiiruga valmistuma uutele ohtudele reageerimiseks. Need on ainult mõned kõige olulisemad teemad, millega tegelemiseks peavad olema valmis meie erakonnad enne ja pärast valimisi.
Diskussioon kooselu erinevate vormide üle on nende taustal marginaalne ja ei tohiks kuidagi kujuneda valimiste üheks peateemaks, mille alusel teevad inimesed oma poliitilise eelistuse. Kui näha Eesti ees seisvaid tegelikult tõsiseid probleeme ja suuta osata neid tähtsuse alusel reastada, ei saa see teema kujuneda peamiseks. Õige valik tehakse aga üksnes siis, kui valija ikka aru saab, mis ja kes talle valu teevad ja ei lase ennast tsirkust ja klaashelmeid pakkuvatel klounidel lolliks teha.
